Tõnu Õnnepalu kirjutas oma paradiisi raamatusse

— Ega see raamat olegi Hiiumaast. See on, kui ta sedagi on, vaid ühest väga väikesest paigast Hiiumaal. Ma ei saa öelda, et ma tunnen Hiiumaad. Mina pole ju Hiiumaal sündinudki. Vaid elasin seal 20 aastat.

Mäletan, kuidas vana Helmi (ta oli sündinud 1910), kellest „Paradiisis” palju juttu on, kord arutas kellegi üle, et nojah, ta ei ole ju hiidlane. Et tema isa oli küll Hiiumaal sündinud, aga vanaisa tuli mandrilt. Sest Helmi mäletas kõige paremini just seda vanaisa ja et too oli mujalt tulnud.

Minu jaoks pole Hiiumaa mitte sünni-, vaid saatusepaik. Ma valisin ta, lastes ennast sinna suunata pärast ülikooli, aga pigem vist valis tema minu. Ja kõigepealt just see paik, Paradiis, tema tegi minust selle, kes ma olen. Ja ma räägingi temast nagu kellestki. Ja samal ajal jäi ta ise mulle alati mõistatuseks: mis ta mulle õieti on, oli? Ja kuidas me üldse saame neiks, kes me oleme? On paigad, on inimesed, on armastus, meie tee. Sellest tahtsingi kirjutada.

— Kui oluliseks peate seda, et inimesed ennast tänapäeval mingi kohaga seostavad, identifitseerivad. Mõni ütleb, et aeg soosib juurteta olemist, täpsemalt – juured on tähtsusetuks muutumas. Aga kui juuri liiga tõsiselt võtta, siis kisub jälle kolkapatriotismiks. Kuidas tasakaalu leida?

— 20. sajand oli tõesti kord selline (ja mitte ainult Eestis), et inimesed pidid ikka ja jälle jätma oma kodud. Nad kas viidi mujale, põgenesid, või läksid lõpuks sinna, kus eluvõimalused olid paremad või kus neid üldse oli.

Eesti maakohtades käib see asi aina edasi. Minnakse sinna, kus on võimalik majanduslikult toime tulla või paremini toime tulla. Vaesuse eest ära. Vahel ka tühjade lootuste poole, aga pole parata.

Samas, ma ei tea, kas tänapäeva inimesele sellepärast veel meeldib rohkem kolida. Kus ta oma eluga hästi hakkama saab, ei lähe ta sealt nii naljalt kuhugi. Minu meelest elavad inimesed, kes on sündinud näiteks Tallinnas, suuremalt jaolt ikka Tallinnas. Kui nad pole just välismaale läinud.

Aga kolkapatriotism on kõigist patriotismidest kindlasti üks süütumaid.

— Tagasi „Paradiisi” juurde – mis oli „Paradiisi” inimestes sellist, mis pani neist kirjutama? Kas paradiis võib olla kus tahes, teie oma sattus lihtsalt olema Hiiumaal?

— Need olid ja on inimesed, kellega elu mind kokku viis, kellega koos me elasime selles kummalises paigas seda mõnevõrra teistsugust elu, kui „tänapäeva inimeste” elu üldiselt nagu oleks pidanud olema… Midagi oli võib-olla meis ühistki, kõigist erinevustest hoolimata… Aga ega ma tea. Need on inimesed, keda ma tean ja kellest ma tahtsin jutustada.

Jah, seda ei oska kunagi ette arvata, kust keegi võib leida oma paiga ja rahu. Muidugi ei pea see olema üks väike metsaküla kuskil maailma äärel. Aga see ei saa olla ükskõik kus. Pigem kaldun ikka selle poole, et ühel inimesel pole neid kohti palju. Ta jõuab sinna, tunneb selle ära, ja see ongi. Nagu üldse kohtumised, mis midagi tähendavad.

— Piibliloos aeti esimesed inimesed paradiisist välja. Mis teid Paradiisist välja ajas?

— Jah, kui ma oleksin ette teadnud seda aastatepikkust kibedat kahetsemist, ma kindlasti poleks sealt läinud. Aga mis see tagantjärele tarkus loeb. Läksin, sest arvasin, et vabadus on parem kui truudus. Sest nii on meid ju õpetatud. Sain teada, et polegi. Aga kuidas ma muidu oleksin teada saanud?

— „Paradiis” algab sõnadega Moosese raamatust: „Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures!” Kes on vähegi piibliga kursis, saab aru, millised olid Iisraeli rahva ja Jumala suhted. Aga mida teie selle lausega väljendate?

— See on „Paradiisi” moto. Ma parem ei hakka seda lahti seletama. Üldse ma ei tahaks raamatut lahti seletada. Nagu ütles mu armas Fernando Pessoa, kirjandusteosed ei vaja mingit eessõna peale lugeja mõistuse. Ja südame, ma lisaksin. Piibli kirjakohtadel on alati laiad tagamaad, aga ka võime – ja õieti kõigepealt peaksimegi – neid lugema nii, nagu nad on. Ja vaatama, mis mõtted siis pähe tulevad või mis tunded südamesse.

Minu jaoks oli see paik – Paradiis – algusest peale piibellik paik. Ma ei oska seda päris täpselt seletada. Aga ta oli nii eraldi muust maailmast ja igasugusest tänapäevast, teda justkui ei oleks tohtinud maa peal olemas olla. Aga ta oli. Ja ma elasin seal. Ja siis oli ta muidugi ka harilik, igapäevane, nagu ikka su elukoht.

Aga see pühalikkus, see omamoodi taeva palge ees seismine ei kadunud sealt päriselt kunagi. Sellel oli kaks poolt. See oli väga vabastav ja samas ka natuke hirmus.

See taeva poole lahti olek tähendas seda, et kõiksugu tavalised, maised mured ja meeleheited, millega vahel sai sinna näiteks linnast tuldud, kadusid seal, justkui oleksid nad üles neelatud. Läinud, mitte midagi! Ja samal ajal oli tunne, et kõik su päevad ja teod on nähtaval, toimuvad justkui suurel laval. Hirmutav. See oli väga üksildane tunne. Ja samas mitte kurb. Selles oli midagi suurt.

— „Paradiisi” jutustamise laad sarnaneb üsna palju piibli kirjaviisiga. Miks valisite just sellise väljenduslaadi, eriti veel tänapäeval, kui eelistatakse mõtteid edastada võimalikult kokkusurutult, lühidalt ja kiiresti?

— On tõsi, et piibli, ja iseäranis Moosese raamatute jutustusviis on mulle olnud mõnes mõttes eeskujuks „Paradiisi” kirjutamisel. See lihtsalt tundus ainega kõige enam kokku sobivat.

Aga ma ütleksin, vastupidi, just piiblist saabki õppida, kuidas väljenduda lühidalt. Lühidalt ei tähenda veel tingimata argiselt või konspektiivselt. Kuid on ju nii, et mõni suur sündmus, terve elu võetakse seal teinekord kokku paari lausesse. Ja ongi kõik öeldud, rohkem pole vaja. Sealsamas kirjeldatakse üksikasjalikult ja pikalt mõne laeka või rüü tegemist, sest selle juures tuleb jälle olla üksikasjalik.

Piibli jutustusviisis on mingi eriline vabadus. Jah, ma sain sealt mingi vabastava tõuke, mingi sügavama struktuuri, aga „Paradiis” siiski ei jäljenda ühtegi piibli raamatut. Kokkuvõttes on ta ju päris lihtne jutustus, väikesed lood olnud ja olevatest asjadest. Ühest paigast, selle inimestest, loomadest-lindudest, puudest-lilledest. Mis järelduse keegi neist asjadest teeb või mida üldse keegi sealt kokku loeb – seda ma muidugi ei tea ega saagi teada. Mina lihtsalt tahtsin neist jutustada, nagu nad minu jaoks olid.

— Mis te arvate, kas see aeg on möödas, kui inimestel on aega lugeda raamatuid nagu „Jumalaema kirik Pariisis”, kus on kümnete lehekülgede kaupa kirjeldusi? Elu on lihtsalt liiga kiire ja pealetükkiv, et sellistesse kirjeldustesse süveneda, kirjelduse asemel on telepilt?

— Ma ei tea, kas see mõte, mida meile aina korratakse, et elu läheb muudkui kiiremaks, on see ka tõsi või lihtsalt moodne õigustus hingelisele laiskusele, pealiskaudsusele… Ma tõesti ei tea. Aga kui mõelda, siis mida nii enneolematult tähtsat meil siis nüüd korraga nii palju teha on, et peab olema sedavõrd kiire?

Iseasi on see, et Hugod võib-olla tõesti palju enam ei loeta, aga selles ma erilist õnnetust ei näe. Jõuab siis kõike lugeda. Igal ajal omad jutustamised ja omad lugemised.

— On inimesi, kes elavad paradiisi pääsemise ootuses, on inimesi, kes otsivad paradiisi maa pealt. Kelle hulka kuulute teie?

— Jah, muidugi „maapealne paradiis” on terminite vastuolu. Seda ei saa olla. Elu oma materiaalsuses ei saa olla paradiis. On rahutus, ootus, valud, kaotused, surm. Aga on ka aimdus – jah, ma ei tea, millest. Aimdus, et see maailm ei olegi päris läbipaistmatu. Ta kumab läbi. Ja me otsime õnne, rahu, armastust, oma paradiisi, just nagu midagi võimalikku.

Muidugi pole vaja mööda ilma ringi joosta ja ahmida asju ja inimesi ja õpetusi. Nad on kõik tühjad, kui meil pole kannatust. Meie paradiis on ehk küll siinsamas, aga tee sinna võtab ometi palju aega, võib-olla terve elu, kust mina tean.

— Te olete hariduselt õpetaja. Ja õpetajana ka tegutsenud. Mis teid kirjandusmaailma tõi? On see olnud juba varajane huvi või ajendas mingi sündmus teid kirjutama?

— Mu bioloogidiplomil seisab tõesti ka „bioloogia ja keemia õpetaja”. See oli mu esimene leivaamet, Hiiumaal.

Hiiumaale minek oli tegelikult juba osa otsusest hakata kirjanikuks. Ma arvan, et ilma sellise otsuseta ei saa. Selle taga oli muidugi juba väga varajane huvi kirjasõna vastu, mitte et ma lapsena oleksin mõelnud ise seda sõna kirjutama hakata. Kui, siis meeldis mulle seda esitada, ette lugeda.

— Eestis on praegu väga populaarne elulookirjandus. On inimestel järsku tekkinud haruldane kihk teistest inimestest rohkem teada saada? Või on tegu lihtsalt täitmata nišiga?

— Mind on elulooraamatud ja iseäranis päevikud ikka huvitanud, nii et ma arvan, et saan osalt aru küll, mis inimesi seal huvitab. Et see on tühine meelelahutus, alpus – küllap sedagi. Aga eks vist ole ka nii, et inimesed otsivad salamahti sealtki elu tõde ja saladust, ja ega nad ole süüdi, et ei oska mujalt otsida.

— Kust jookseb kirjanduse ja elu piir?

— See piir on minu arust selgemast selgem. Elu on elu, aga kirjandus on sõna, ja sellega ainult osa elust. Sõna võib küll kujutada seda elu tervikuna. Või tõtt-öelda siiski midagi muud kui elu, midagi, mida me otsime elu tagant. Kirjandus on kunst. Ta (nagu iga ala) nõuab vähegi hästi tegemiseks selgeid eeldusi, suurt pühendumist, armastust, kogemust.

Kirjanduse tunneb kõiksugu kirjutatu hulgas ära juba mõnest lausest, mõne lehekülje järgi. See on oskus panna sõna elama. Ega seal midagi keerulist ole, aga see kas on või pole. Muidugi ei pea kaanele olema trükitud, et see on nüüd romaan, luule. Teda võib kohata ükskõik kus.

— Kas teil on kirjanduslikke eeskujusid?

— Eks seda kirjutamist eeskujude ja kogemuse järgi õpitagi, ma ei tea eriti mingit muud teed.

Eeskujuks on mulle olnud need, kes on mulle väga meeldinud, keda või mida olen armastanud lugeda. Õieti pole see kunagi olnud niivõrd üks kirjanik, luuletaja, kuivõrd miski tema loomingus, mis mind on paelunud, lummanud, naerma ajanud, vihastanud. Eks nooremana ikka tahtsin kirjutada „nagu see või nagu too”. Enam sellist tahtmist pole.

— Kas noor inimene, kes tahaks midagi kirjutada, peaks mõtlema enam eeskujude või isikliku kogemuse peale? Mõne muusikastiili puhul öeldakse, et tähtis polegi mitte pillimänguoskus, vaid teatud elukogemus, tunnetus. Seda kogemust pole nooremast peast aga kuskilt võtta...

— Minu meelest on seal põhiliselt kolm komponenti ja ükski neist eraldi pole määrav. Esmalt muidugi anne just sõna peale. Aga seda on päris paljudel. Teiseks on see tahtmine, selge otsus: ma tahan teha just seda. Ja kolmandaks järjekindlus, kohkumatus selle ees, et kõik see võtab aega ja õiged viljad võivad tulla, kes teab, aastakümnete pärast, ja võivad tulemata ka jääda… Teatav usaldus.

— Kas Eestis, kui väikese rahvaga väikeses riigis, on kirjanikul täita kuidagi teistmoodi roll, kui näiteks suurema rahva seas? Ja kas kirjaniku roll, kuvand on teie arvates aja jooksul muutunud?

— Kõik devalveerub aja jooksul: ideed, rollid, raha. Rahvuste ülesehitamisel oli kirjanikel või õieti kirjandusel suur roll. Selge see, et nüüd on teisiti. Eks sada aastat juba päris head kirjaoskust ole ka oma osa mänginud: kirjutamine, teksti valmis tegemine pole tänapäeva eestlasele enam mingi müsteerium. Selle juures ongi minu arust hämmastav see, et häid kirjanikke on ikka umbes sama vähe kui sada aastat tagasi. Eks lugejaskond ole ka palju haritum kui saja aasta eest, ootused on teised.

— Te kirjutate väga isiklikult. Pealegi on kirjutatus sageli sees justkui adressaat. Kas teie looming valmib sageli kellelegi mõeldes? Ja kellele „Paradiis” on adresseeritud?

— „Paradiis” on ühtepidi tõesti väga isiklik lugu. Ja ta on kirjutatud kellelegi. Tähendab, tema kirjutamise idee sündis soovist jutustada neid lugusid sellest ajast ja sellest paigast kellelegi, kes neid ei tundnud ja kellele ma väga tahtsin neid rääkida. Minu arust on see loomulik. Ikka ju on keegi, kellele sa kõigepealt tahad rääkida oma lugu. Sellest soovist ja jutustamisest sündis ühtlasi arusaamine, kuidas ma üldse tahan neid rääkida, või õieti, kuidas saab neid rääkida. Nii sündis lõpuks „Paradiis”. Ta on adresseeritud oma lugejale.

— Ühes hiljutises intervjuus mainisite, et vanu romaane on küll hea lugeda, ent uute puhul on sageli tunne, et olete neid juba lugenud. Kas originaalseid lugusid ja mõtteid on vähemaks jäänud?

— Mulle meeldib hästi Prousti mõte, et iga põlvkond leiutab endale oma realismi, nii et vana muutub justkui aegunuks. Ei saa enam usutavalt jutustada nii, nagu jutustati varem. Minu arust ei tööta 19.–20. sajandi romaanide realism enam hästi. Mis toona kirjutati, on usutav, aga kui nüüd nii kirjutada, siis enam pole.

Juba mõnda aega õitsebki selle vana realismi varemetel justkui kaks vastandlikku suunda. Dokumentaalne ja muinasjutuline. Esimesse kuuluvad näiteks kõik need elulood ja päevikud. Dokumentaalse jutustuse kood on, et kõik seal on tõsi, kõik on nii olnud. See ei tähenda, et ka tegelikult nii oli, aga me loeme seda uskudes.

Teisel poolusel on uus muinasjutt, täielik fantaasialugu, mida aga loetakse ometi täiesti tõsiselt. See pole lastejutt, nagu polnud vanasti ka need lood, millest pärast said muinasjutud. Neid räägiti, kuulati ja teatud mõttes usuti. Nagu nüüdki.

Mulle tundub kumbki äärmus mõneti igav. „Paradiisis” tahtsin neid, dokumentaalsust ja muinasjutulisust, kuidagi ühendada. Õigemini, teisiti ma ei osanudki seda lugu jutustada.

— Kirjutamisprotsess võib kirjanikule olla väga elamusterohke, aga ma kujutan ette, et selles on ka teatud ängi. See tegevus on määratud lõppema. Kirjanik saab vaid mingil määral valida, millal.

— Raamatu vahetu kirjutamine on väga intensiivne aeg. Seekord oli see väga lühike. Seitse päeva pluss veel mõni. Ja kõik. Aga asi oli selles, et mul oli kõik juba niivõrd valmis. Ma olin selle korra isegi läbi kirjutanud. Kuigi ma ei kasutanud ega vaadanudki seda varemkirjutatut ja uus tuli sellest üsna erinev.

Jah, see oli intensiivne ja ilus aeg. Osa oma intensiivsusest ja ilust võlgneski see aeg oma ettemääratud lühidusele. Ma teadsin, et ta saab otsa siis ja siis. Ma ei mõelnud, mis saab pärast. Seda ei saagi mõelda.

Ma teadsin ju küll, et kirjutamise lõpetamisest raamatu valmimiseni on veel tükk maad, tükk tööd ja palju kahtlusi. Ja et lõpuks on see päris raske. Just see ilmumise hetk. Seekord oli ta eriti raske. Vist seetõttu, et see kõik oli tõesti nii isiklik. Ma ei tea.

Kirjutada on alati rõõm ja rahu. Siis on see kõik ju puhtalt vaimne lugu. Aga kui raamat ilmub, saab temast asi, midagi lõplikku, materiaalset. Ja sa annad ta endast ära. Just selline tunne see on, et annad endast tüki ära. See on valus ka. Aga see on nagu lõiv, mis sa maksad kirjutamise rõõmu eest.

Ja raamat peabki teistele saama. Sest kirjandus pole kirjaniku oma. Kirjandus ongi olemas ainult kirjutajate ja lugejate vahelise asjana.

— Kas „Paradiisi” lõpetades said teile endale lõpuks samuti mõned asjad selgemaks?

— Ma olin väga õnnelik, pannes kirja „Paradiisi” viimased read. Need sündisid ühe hetkega ja kohe ma teadsin, et see on lõpp. Mingit kahetsust seal küll polnud.

Imelik asi on see, et see lõpliku lõpetamise tunne oli alles detsembri teisel pühapäeval, kui „Paradiis” sai justkui tagasi viidud oma algkoju, toimumispaika, kui sai koos sõpradega läbi käidud need õued ja rannad ja raamat Reigi Jeesuse kiriku kantslist „maha kuulutatud”, nagu Fred Jüssi seda toimingut väga tabavalt nimetas.

Kui olin sealsamas kirikus kirjutatud lõpu seal ette lugenud, oli süda rahul. Ja ongi. Olid kahtlused, mis olid, aga nüüd mul on hea meel, et lõpuks ometi selle loo kirja sain, ja just nimelt nii.

Aga viimaks, kui lubatakse, õiendaksin ühe vea, milliseid ikka raamatutesse lipsab, tee mis tahad.

Fotol lk 105 istub Allika Heino ehk Rebane muidugi paremal, mitte vasakul. Tegelikult peaks ta oma toreda juuksepahmaka ja pika näo järgi olema ka hõlpsalt äratuntav.

Kes ta on?

Tõnu Õnnepalu

Kirjanik ja tõlkija

Sündinud 13. septembril 1962

•• 1980–1985 Tartu ülikool, botaanika ja ökoloogia (cum laude)

•• 1985–1987 Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetaja

•• Hiljem peamiselt vabakutseline tõlkija ja kirjanik

•• 1995 Balti kirjandusauhind

•• 2007 Juhan Liivi luuleauhind

•• Mitmel korral Kultuurkapitali kirjandusauhind

Raamatud

•• 1985 „Jõeäärne maja”

•• 1988 „Ithaka”

•• 1990 „Sel maal”

•• 1993 „Piiririik”

•• 1995 „Hind”

•• 1996 „Mõõt”

•• 1997 „Printsess”

•• 2002 „Harjutused”

•• 2002 „Raadio”

•• 2007 „Flandria päevik”

•• 2009 „Ja kevad ja suvi ja”

•• 2009 „Paradiis”

Tõlkeid

•• 1985 Albert Camus „Truudusetu naine”

•• 1991 François Mauriac „Endise aja nooruk”

•• 1991 Romain Gary „Elu alles ees”

•• 1992 Sebastien Japrisot „Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”

•• 1993 Antoine Chalvin „Punapäine tüdruk”

•• 2000 Charles Baudelaire „Kurja õied” („Les Fleurs du mal”)

•• 2004 Marcel Proust „Taasleitud aeg”

•• 2005 Madame d’Aulnoy „Valge kassike” (muinasjutud)

•• 2009 Fernando Pessoa „Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused”