Tõnu Kõrvits: tähtis on teha oma asja kirglikult
Kui helid on loodud ja kuuldud ning uued heliloojad akadeemiasse vastu võetud, võib Tõnu Kõrvits rahumeeli kaabu pähe panna ja linnas väikese tiiru teha.
EMTA-s on praegu eksamid. Kes on need noored, kel on tahtmine saada heliloojaks?
Klassikaline kompositsioon, mulle tundub, on populaarne. Meile tuleb akadeemiasse õpilasi mitmest allikast: vanalinna hariduskolleegiumist, Otsa-koolist, muusikakeskkoolist. Ja aina laiemaks see ring läheb.
Meil on ju kompositsiooniosakonda nüüd ka laiendatud, uusi erialasid on juures. Nüüd on meil teist aastat audiovisuaalne kompositsioon. Ja see on põnev eriala – minu jaoks on need inimesed tõelised tänapäeva inimesed ja kultuurirüütlid. Nad oskavad teha kõike: teha filmi, kirjutada skripti. Ja muidugi muusika – kogu see saund ja disain sinna juurde. Ning elektronmuusika erialale on ka alati väga palju tahtjaid.
Mis teeb helilooja elukutse moodsalt öeldes seksikaks?
Teagi, kas ta on seksikas. Alati – ma õpetan ka vanalinna hariduskolleegiumis –, kui on jutuks tulnud edasiõppimise teema, siis ma olen hoiatanud, et see pole maailma kõige lahedam ja lihtsam elukutse. See peaks olema juhuks, kui tõesti kuidagi teisiti ei saa. Aga keegi ei ole ümber mõelnud.
Sinu muusika käis just Londonis Spitalfieldsi festivalil.
Jah, see oli üks juhus. „Kreegi vihiku” salvestus, mille me Tõnu Kaljustega tegime, sattus Hyperiani plaadifirma bossi kätte ja ta otsustas, et sellest tuleb teha plaat. Nüüd oli kontsert festivalil Britten Sinfoniaga, kellega mul oli juba sügisel tore kokkupuude, kui nad kandsid esmakordselt ette mu teost „Hümnid virmalistele”. Ja Royal Holloway koor! See oli tõesti nauditav koostöö. Mis võiks olla helilooja jaoks rõõmsam kui see, et tema muusika elab juba oma elu? Ma arvan, et see on kõige toredam asi.
„Kreegi vihikust” on vist saanud mu üldse kõige mängitum lugu. Viis aastat tagasi oli selle esiettekanne Kreegi päevadel ja nüüd on neid ettekandeid kindlasti üle kümne. Ma tunnen ka, et see on mulle tähtis teos ja võtab mingis mõttes kogu asja kokku, selle, mida ma mõtlen ja näen. Sellesse muusikasse sain panna kogu oma laia muusikalise vundamendi, ma armastan ja kuulan tõesti kõiksugu erinevat muusikat ja see on nii lai ja inspireeriv ning selles loos on saanud kõik kokku.
Millised on tänapäeval Eesti helilooja võimalused oma muusikaga maailma minna?
Ma ise pole väga sellise promoasjaga tegelenud. Muidugi, kui palutakse saata, siis ma olen seda teinud. Väga harva kui enda algatusel. See on käinud isiklike sidemete kaudu. Ja nüüd mul on ka tore koostöö Eesti muusika infokeskusega ja kui keegi midagi küsib, siis ma saan suunata nad sinna edasi. Helilooja jaoks on veidi tüütu sellega tegeleda.
Ma arvan, et igaühel on ikkagi oma tee ja ehk ei pruugigi midagi juhtuda? Kõige tähtsam on ikkagi see, et teed oma asja kirglikult. Ehk tuleb siis midagi muud veel.
Kas Tallinn Music Weeki nüüdismuusika showcase võiks kujuneda pealetulevale põlvkonnale väravaks, mille kaudu oma muusikaga välja saada?
Vabalt. Minu meelest on see väga lahe asi, mida Helen Sildna teeb ja väga tänuväärt, kui see annab noorematele võimalusi. Selge on see, et päris heast tahtest ei juhtu midagi. Kui ütled A, ütled ka O. Kui sa mingi muusikalise avalduse teed, siis pead vaatama, et seda ka kuuldakse.
On sulle oluline, kes su teoseid maailmas mängivad?
Jah, mulle on see väga oluline. Aga kui ma mõtlen oma pikemaajaliste sõprade peale, siis mu süda on ikkagi siin Eestis. Siin on tihtipeale selline tunne, et kui ma teen kellegagi koostööd ja keegi esitab mu muusikat, siis nagu kaks sõpra seisaks vaikides raamaturiiuli ees – nad ei peagi rääkima. Mul on siin omad, kellele võib alati kindel olla ja kes annavad sellise mõnusa kick’i – Tõnu Kaljuste, Anu Tali, Virgo Veldi, Risto Joost, kui nimetada mõned. Kindlasti unustasin kedagi, neid on nii palju. Ja Tallinna kammerorkester. Kui nendega on midagi tulemas, siis ma naudin seda juba ette. Palju on neid, kellega ma olen muusikuna üles kasvanud, ka see on väärtus – hindamatu.
Arranžeerid palju popmuusikat, tihti on see „kolmeduurimuusika”. Mida sa pala kallale asudes sealt otsid, mis võlub?
Ma arvan, et kolmeduurilugu on põnev arranžeerida, ma läheks kindlasti kohe põlema, rääkimata kaheduuriloost. See kahandaks mingid võimalused minimaalseks, samas teine spekter läheks hästi suureks. Saab tekitada lahedaid asju.
Ma hakkasin seda isa kõrvalt tegema, ta on hästi lahe tegija minuga võrreldes. Raul Sööt, kui ma kuulan tema bigbändi asju, kuidas ta teeb, Tauno Aints on tubli tegija. Väga kihvtid seaded on Peter Gabrieli kahel viimasel plaadil.
Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus seda kunsti õppida töö käigus. Tuleb kõne: mul on vaja seadet. Ahah, millal? Nädala pärast. Siis hakkan kohe tegema ja üsna lühikese aja pärast kuulen ka tulemust ja õpin sellest.
