TÕNIS KAHU: Surma hinda küsi surnutelt

##See on üks häbitult ja salgamatult nostalgiline raamat. Nekrofiilne ka, ütleksid mõned, kuivõrd “Tänulikud surnud” laob ritta variatsioonid kuue varalahkunud rockmuusiku teemal: Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones.

Raudam kui kirjanik huvitab mind oluliselt vähem Raudamist kui muusikafännist. Sellisena – parasjagu sõge ja sõnaohter oma kiindumuses – pole ta halvem ega parem kui kes tahes meist. Samas tahab Raudam muidugi rohkemat. Ta tahab muusika siduda talle igavikuliselt oluliste ja kallite asjadega, klammerduda nende elamuste külge ning vastanduda tuimale välismaailmale, mida ta oma unistustega võrreldes kuigi dialoogivõimeliseks ei pea. Ja tal on suuresti õigus: muusika (või mõni raamat või film) võiks ärgitada meid nõudma rohkem, kui üldkehtiv kõne-pruuk seda võimaldab.

Üks, millest Raudam tahab distantseeruda, on see, kuidas räägivad muusikast kriitikud. Ta annab – eeskätt Joplini loos – mõista, et tegemist on parasiitidega, professionaalsete lobisejatega, kes kaotavad silmist põhilise, miks inimesed muusikast elamusi saavad. Mitmel konkreetsel juhul võib tal siin ka õigus olla. Sõnad sõnadeks, aga kas Raudam päriselt ütleb neist kuuest kellegi kohta ka midagi enamat sellest, mida me juba teadsime?

Lugu Brian Jonesist meeldib mulle ehk kõige rohkem. Kõigepealt just sellepärast, et ma temast midagi ei tea ja et ta mind ausalt öeldes ka üsna vähe huvitab. Aga Raudam räägib kaalukaks ka mitte tolle Rolling Stonesi hukkunud liikme, vaid oma isikliku loo. Ta räägib oma väikeses Tallinna-reisi meenutuses distantsist enda ja tema vahel. Olgu siis asi selles, et üks on staar ja teine mitte, või siis selles, et üks suri vabas maailmas ja teised peavad elama raudse eesriide taga.

Autori klišeed

Teisalt tegeleb lugu Hendrixist ainult tema suure riistaga ning kordab seeläbi kõige rumalamaid klišeesid, mis tema kohta läbi aegade liikvel on olnud. Sama võib öelda ka selle kohta, mida Raudam Joplinist kirjutab: inetus ja kannatus ja karje ning veendumus, et selle kõige pärast on tema okses midagi erilist ja tema hedonism jumalikku päritolu.

Nende juttude probleem – ja minu erinevus Raudamist – on lihtsalt öeldes see, et ta tahab rääkida rockist kui millestki, mis on lõpetatud ja surnud. Kusagil viskab ta möödaminnes mingi lause hilisemast popmuusikast kui “kommertskõntsast” ja näib uskuvat, et midagi see seletab. Ma ei saa lahti mõttest, et need kuus ikooni on mingi silmaklapi analoog ja nende sõnum meile kõlaks umbes nii: näete, me panime oma elu mängu ja ehkki me kaotasime oma suure, romantilise võitluse, lunastasime me oma igavesse noorusse tardudes terve põlvkonna. On sel teie Eminemil (või kellel tahes teisel) midagi vastu panna?

See kuuekümnendate põlvkonna surve (meie vähemalt üritasime, aga teie…) on kestnud aastakümneid ja sellega on raske vaielda: just nemad teavad, mismoodi ollakse noor, just nemad on seda päriselt olnud. Tollasest rockist kirjutatakse ikka ja ainult kui millestki monokultuursest, kui mingist ühisest, kõiki liitvast päris oma keelest. Ja selle põlvkonna jaoks on raske taluda, et tänasel popkultuuril on väga palju väga erinevaid, väga vastukäivaidki keskpunkte. Võib-olla pole need kõik sõna-sõnalt Raudami mõtted, aga tema kirjutatu üldkehtiv eeldus on see siiski.

Ja selles mõttes on “Tänulikud surnud” omajagu kurb raamat. Ma ise loodan, et muusika minu elus aitab mul veidi teistmoodi vananeda.