TOMASZ CHLON: Paavst Johannes Paulus II raamat avab vabaduse tähenduse

Mis tahes katsele vabadust piirata oleme mõistagi harjunud reageerima üsna valuliselt. Ent tähelepanuväärne on, et kommunistlikus Poolas oli tänu katoliku kirikule võimalik nii oma isiklikku kui ka kollektiivset vabadust paremini hoida.

Püha Isa läkituse sisu ei põhine ainult filosoofilise ja teoloogilise vabaduse kontseptsioonil, mis suhtub inimesse kui üksikindiviidi, vaid käsitleb vabadust ka natsismi ja kommunismi kuritegelike režiimide tingimustes, mis valitsesid suurte ühiskondade elu (ja surma) üle. Vabaduse teemast lähtudes arendab Johannes Paulus II oma nägemust usu, hea ja halva vahel valiku tegemise, isamaa, rahva ja riigi olemuse, demokraatia ja Euroopa kohta.

Nagu on iseloomulik headele õpetajatele, nii arutab ka Johannes Paulus II keerulisi ning transtsendentaalseid küsimusi lihtsas keeles. Ta räägib sellest, mis on lugejate jaoks kõige tähtsam, mida nad soovivad järgida, viidates oma õpetuses olulistele detailidele, sealhulgas mitte ainult pühakirjale, vaid ka filosoofide ja kirikuisade teostele, eelkõige Vatikani II kirikukogu dokumentidele.

##Juba raamatu esimestel lehekülgedel püüab filosoof ja teoloog Johannes Paulus II (pikki aastaid oli ta Lublini katoliku ülikooli professor) seletada selle kurjuse olemust, mis ilmutas end kõige täielikumal kujul hitlerliku Saksamaa ning Nõukogude Liidu ajastul. “Et seda nähtust ilmekamalt selgitada, peame minema tagasi valgustuse-eelsesse ajajärku, eriti revolutsiooni juurde, mille vallandas Descartes’i filosoofiline mõttekäik,” kirjutab paavst. Paljude lugejate jaoks võib see kõlada isegi ootamatult, ent just kartesianistlik “Cogito, ergo sum” (“Mõtlen, järelikult olen olemas”) põhjustas Johannes Paulus II arvates omalaadse lõhe – inimese kaugenemise Jumalast siis, kui inimene võttis endale õiguse ise otsustada, mis on hea ja mis kuri. Võib isegi väita, et sel viisil saavutatud “vabadus” pöördus inimese enda vastu – kuna varem ei julgenud inimesed endale alatuid tegusid ise andeks anda –, vallandades kõige tugevamini allasurutud instinktid, kogu äärmuslike madalate kirgede potentsiaali.

Lisaks sellele on paavsti püüdlused leida vastus küsimusele, miks näiteks kommunism hõlmas ainult osa Euroopast, tulvil sümboleid. Kuigi ka paavst ise hoiatab asjade liigse lihtsustamise eest, on tema Rooma õpingute aegse kolleegi, flaami vaimuliku sõnad siiski väga tähendusrikkad: “Meid Läänes säästeti sellest, sest meie poleks võib-olla nii suurele katsumusele vastu pidanud, teie aga suudate selle üle elada.”

Meile, Kesk- ja Ida-Euroopa elanikele on väga huvitav lõik, milles on juttu Poola ja teiste selle piirkonna riikide Euroopasse naasmisest. Paavst paneb selle väite kahtluse alla kahel põhjusel. Üks neist on suhteliselt laialt tuntud: me pole ju Euroopast kunagi lahkunud, vastupidi – oleme sajandite jooksul koos osalenud Euroopa loomisel ning isegi “raudse eesriide” taga püüdsime vastavalt oma võimalustele järgida euroopalikke traditsioone ning väärtusi. Teine põhjus on selle missiooni ulatus, mida võib vaadelda kui eelneva teesi mõningat lihtsustamist: just “teine” osa – Lääne-Euroopa peab palju õppima neist põlistest kristlikest traditsioonidest ja väärtustest, mis on kuidagi paradoksaalsel kombel mitmes mõttes palju paremini säilinud just Kesk- ja Ida-Euroopas. “Ajal, kui püüti end kaitsta marksistliku totalitarismi pealetungi eest, tegi see osa Euroopast läbi vaimse küpsemise, tänu millele teatud elulised inimlikud väärtused devalveerusid seal mõnevõrra vähem kui Läänes,” ütleb paavst.

Vabaduse valikud

Kõige valulisem ja kogu tema mõtiskluste taustal teravalt esile kerkiv probleem on Püha Isa jaoks abort. Siin võib selgesti näha tema kibestust selle üle, et inimene pole koormatud ainult pärispatuga, vaid oma kaasasündinud patususe tulemusena kaldub ta kahjuks rohkem kurja kui hea poole. Paavst käsitleb aborti kui totalitarismi üht vormi ning kutsub liberaalse abordiõiguse seadustanud maade parlamente mitte jääma vastuollu loodusseadustega ega ületama oma kompetentsi piire. Võib tõstatada küsimuse: kas postindustriaalsetes ühiskondades võib nõustuda niisuguse “vabaduse piiramisega”? Ja kas selle “piiramise” eesmärk on ikka vaid utilitaarne, vältimaks negatiivseid demograafilisi ilminguid, nagu toimus näiteks kommunistlikus Rumeenias?

Ning lõpuks vabaduse kui filosoofilise kategooria probleem. Paavst ei saa mõistagi käsitleda seda teistmoodi kui määratledes vabadust headuse kasuks valiku tegemisena. Ehkki niisugune väide sisaldab näiliselt ka dilemmat: näiteks kui keegi on vaba, siis miks ei või ta valida oma vaba tahte kohaselt, isegi kui tal tuleb sellise valiku pärast vastutust kanda, sest teiste arvates on see halb? Ja kui vabadus on oma olemuselt hea, kuidas saab see siis teenida kurja? Siin ei peaks vist siiski kahtlusi tekkima, ent need ilmnevad kohe, kui püütakse kurjust defineerida. Mõtleva (cogito) olemise (esse) puhul võib see ju olla dilemma. Ent ei pea seda tingimata olema juhul, kui mõista headust intuitiivselt – usu kaudu, mille allikaks on vaimustus ning mõistmise aluseks pühakiri. Neile, kes seda intuitsiooni otsivad – nagu allakirjutanu –, on paavst Johannes Paulus II raamat hinnaliseks lektüüriks.