Tirso de Molina kui kurikuulsa Don Juani maaletooja
Lembit Liivak
Hispanistikaõpingute Keskus Pablo Picasso
Lope de Vega lõi küll Hispaania draama sellisena nagu me seda praegu tunneme, kuid tema loodud avara mänguruumi piires hakkasid oma kitsamatesse raamidesse jääval alal tegutsema nooremad dramaturgid. Lope-aegse teatri üheks tüüpilisemaks esindajaks peetakse Tirso de Molinat ja mitte ainult seetõttu, et tema loomingus on esindatud praktiliselt kõik selle aja draamaÏanrid, ning mitte ka tema tehnika või loomingu ohtruse tõttu, vaid sellepärast, et tema loomingus on vahest ehk kõige paremini nähtav Kuldse Sajandi suurus ja viletsus, selle ebatäius ning sisemine vitaalsus.
Tirso de Molina on Fray Gabriel Téllezi pseudonüüm. Kronoloogiliselt jääb Tirso Lope de Vega ning Calderóni vahele, olles ühest umbes 20 aastat vanem ning teisest samavõrra noorem. Praegu oletatakse, et ta võis sündida 1584. või 1579. aastal, elas suure osa oma elust Toledos Felipe III ja Felipe IV valitsusajal ning selleks ajaks, kui ta 1648. aastal suri, oli temast saanud üsna kõrge vaimulik. Kõrge positsioon viis Molina Ameerikasse ning paljudesse paikadesse Hispaanias. Oletatud on, et ta võis olla Osuna krahvi ebaseaduslik poeg, mis seletaks tema kibestunud ja illusioonituid kommentaare ning märkusi kaasaegse ühiskonna pihta. 1625. aastal sai ta Kastiilia Nõukogu noomituse, et tema teosed on ebamoraalsed ning nendes kirjeldatakse liiga alasti kujul igasuguseid pahesid. Võib aga arvata, et noomitus oli pigem poliitilise tähendusega, kuna Molina näidendid viitasid mitmetele tolle aja poliitilistele suurkujudele ning tolle aja publikule ei valmistanud suuri raskusi neid laval ära tunda. Järelejäänud 23 eluaasta jooksul kirjutas ta väga vähe.
Temperamendilt oli Tirso Lope de Vegast äärmiselt erinev. Tema näidendites puudub Lopele omane ladusus, kergus, kütkestavus, kuid neis on kontsentreeritus ning tõsidus, mida oleks Lopelt liiga palju nõuda. Tema näidendid ei tundu reeglina vahetult Hispaania olustikust pärinevat, kuid Tirso peategelased on märksa täiuslikumalt välja töötatud. Ta armastab äärmuslikke ja ebatavalisi kujusid, kuid ei arenda neid analüütiliselt, vaid kirjeldab läbi tegevuse. Sageli peetakse teda kõigist hispaania dramaturgidest kõige jõulisemaks ning dünaamilisemaks. Heaks näiteks võib tuua tema kuulsa näidendi “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, mis on juba mõnda aega Jüri Talveti tõlkes ka eesti keeles kättesaadav, kus Tirso loob Don Juani kurikuulsa kuju.
“Sevilla pilkaja” on näidend, milles, kuigi see leitakse olevat kirjutatud kiiruga ja sügavamalt läbi mõtlemata, pinge sündmuste käigus üha akumuleerub ning dramaatilise lõpplahenduseni viib. Keskne kuju näidendis on Don Juan, olulisemad momendid on tema neli võitu daamide võrgutamisel ning kaks katsumust kummitusega õhtustamisel. Tal on teener Catalinón, kes saadab teda kõikjal nagu Sancho Don Quijotet. Siinjuures tasub rõhutada hispaanlaste suurepärast kirjanduslikku avastust siduda omavahel teener ja isand, mida hakkavad hiljem jäljendama ka itaallased ja prantslased.
Oma tüübilt on Don Juan teatud määral armastaja, osalt rüütel, kuid erineb nendest väga olulistes momentides. Ta ei armu kunagi, vaid otsib kiiret rahuldust, kasutades selleks pettusi ja võltslubadusi, kuigi teab, et ei kavatse neid täita. Erinevalt rüütli ootuspärasest käitumismallist põgeneb ta karistuse eest ning põgenemine on juba eelnevalt ette valmistatud. Don Juani iseloomustab intensiivne ja põgus kirg, ta oskab kirglikkust teeselda või kui ta seda tõeliselt tunneb, siis ainult hetkeks. Temas võib näha ka arengupeetusega naljameest, kes võrgutab naisi paremalt vasakule ega pea patuks ka sõbra petmist, mis tolleaegsete kommete kohaselt oli täiesti lubamatu.
Näidendi suurus peitub pigem selles, et ta tõstab Don Juan Tenorio kuju reaalsuse tasandilt märksa kõrgemale. Tegelikult on ta ju hoopis midagi muud kui edev noor aadlik, kellel on kalduvus daame võrgutada: ta sümboliseerib sellise inimese elujõudu, kes murrab ennast lahti ühtsest sotsiaalsest ühiskondlikust organismist, mässab sotsiaalsete konventsioonide vastu ning muutub hävitavaks jõuks. Kuid sellest on ta ka ise üsna hästi teadlik.
Don Juan on tegelikult renessansliku inimtüübi hispaanialik idealiseering. Ta on mees, kelle paneb liikuma ta enese seesmine jõud, keda ei takista peensused moraaliküsimustes ning kes võtab ette kõige ületamatumaid ettevõtmisi. Don Juani tegutsemissfääriks on naiste maailm ja roll, mille ta on vabatahtlikult enda peale võtnud, näeb ette, et ta peab võrgutama iga vähegi ilusa naise, kes tema teele satub, eriti aga siis, kui see võrgutamine on väga raske või ohtlik. Ja just sellistes kohustustes peitub tema aumõiste. Tal tuleb sealjuures jääda truuks oma sisehäälele ning sellele lisaks tuleb tal vastu võtta kõik tagajärjed. Nii et selles tähenduses on tegemist ausa inimesega. Polegi niivõrd oluline, kas tema loomuse määrab ära ülemäärane seksuaalsus või vastupidi, kuid tema tegutsemise olemuse tingib vajadus tõestada endale ja teistele, et enese valitud alal on ta võitmatu. Teda võib ka nimetada selle ajastu konkistadooriks, mil huvi võõraste maade uurimise ning vallutamise vastu oli juba hääbunud. Kuid on veel üks oluline detail: Tirso de Molina kirjutas oma näidendi sellisel maal ja sellisel ajastul, kus huvi äärmuslike iseloomujoonte ning vaimuseisundite vastu hakkas üle kasvama kiindumuseks imepärase ja üleloomuliku vastu. Just nimelt seetõttu on Don Juani ümber, vaatamata sellele, et ta on kujutatud reaalse inimesena, müsteeria ja deemonlike vägede aura, mis muudab ta mõnes mõttes Miltoni Saatana sarnaseks. Ta on allakäigu, hävingu põhjuseks ning tema tegude võtmeks on uhkus; kuid tal on üks omadus, mis jääb inimesi igavesti võluma ja selleks on tema energia.
Mida on hispaanlased ise oma kangelasest arvanud? Pedro Salinas, üks nimekamaid kirjanduskriitikuid leiab, et ajal, kui Tirso de Molina loob oma tegelase, on nn Veenuse-müüt sügavas kriisis. Ollakse väsinud naise mütologiseerimisest, mis sai teatavasti alguse juba keskaja rüütliromantikast. Veenust esindab antud näidendis taluneiu Tisbea. Veenuse inspireerib armastust, paneb ennast armastama ja on ise armastuse poolt haavamatu. Need on kaks asja, millega hoopleb ka Tisbea. Ja sellest hoolimata toimub nüüd vastupidine. Don Juan tuleb lainetest nagu Aphrodite, ning Tisbea, vana ning püha müüdi kandja, kaotab oma jõu. Läbi pikema arutelu jõuab Salinas lõpuks järelduseni, et kui üks müüt hävib, hakkab kasvama teine, nimelt Don Juani müüt.
Hispaanlased on leidnud, et Tirso de Molina Don Juan on el-grecoliku väga hispaanialiku inimtüübi pikendus või edasiarendus. Ta on mees, kes peab iseenese egot niivõrd pühaks, et see annab talle õiguse tallata kõigi ülejäänute peal. Igal maal on omad enesearmastuse vormid ning hispaanialik vorm on võitlev ning aktiivne. Kuid samas oleks ilmselt viga oletada, nagu oleks Hispaanias palju Don Juani sarnaseid tüüpe. Muidugi on viimaste aegade Hispaania muutumas, kuid põhjamaalastel on siiski suur pettekujutlus, nagu oleks Hispaania näol tegu suurte kirgede ning hõlpsate vallutuste maaga.
Eelmise sajandi 20.–30ndatel aastatel kirjutati Hispaanias ohtralt artikleid Don Juani teemal. Uue psühholoogia mõjul omistati talle kõiksugu patoloogilisi hälbeid. Olgu sellega kuidas on, ent Don Juan ei saa olemas olla väljaspool teatud olusid: olusid, kus ei eksisteeriks au mõistet ja naiste häbistamist, olgu nad siis printsessid või külatüdrukud; ta ei saa eksisteerida väljaspool ühiskonda, kus poleks agnostikuid, ateiste; väljaspool ühiskonda, kus usutakse igavesi põrgupiinu jne. Seega rohkem kui tema siseorganite talitus, milles psühhoanalüütikud puudusi leidsid, on olulisem see, et tegelikkuses on Don Juan ehk kõige rohkem oma ajastu kommete ja tavade peegeldus.
Tirso de Molina oli dramaturg, kellel olid kõik suure kirjaniku tunnused. Tema tegelaskujud olid suurepäraselt loodud, keel selge ja lõikav, näidendite sündmustik dünaamiline ning ootamatute pööretega ja suurepärase huumorimeelega kirjutatud. Ja ometi ei löönud tema geenius iialgi tõeliselt särama. Võib-olla oli üheks põhjuseks tema aeglus ning fataalseks sai hispaanlaste maania uute näidendite järele. Võib-olla on aga süüdi tema vaimulikuamet, mille tõttu tema dramaturgikarjäär pooleli jäi. Milline ta aga ise välja nägi ja millise iseloomuga oli, võib ainult ebamääraselt oletada. Võib oletada tugevat, lõikava loomuga meest, kes on läbi teinud nii armastuse kui ka armukadeduse keerdkäigud, aga oma olemuselt oli ta ikkagi moralist. On säilinud ka tema portee, mis kujutab karmiilmelist, intelligentset, luist nägu esileulatuva nina ja lõua ning raskete silmalaugudega. Lisame veel kõrge koha vaimulikuhierarhias ja kõik ülejäänu ongi üks suur hämarus.
