Tiivulised kollid inimkonnale jahti pidamas

Ilmar Taska õudusfilm „Hirmu tiivad” (originaalis „Thy Kingdom Come” ehk „Sinu riik tulgu”) on mulle teadaolevalt esimene eestlasest režissööri tehtud õudusfilm. Igatahes on kindlasti tegemist esimese Argentinas filmitud ingliskeelse õudusfilmiga, millel on Itaalia-Hispaania produtsendid ja režissöör on Rootsi kodanikust eestlane ning näitlejate sünnikohad varieeruvad Valgevenest Indiani. Kõlab nagu anekdoot „itaallane, hispaanlane, eestlane jt hakkavad tegema tüüpilist õudusfilmi”, tulemus aga ei aja siiski naerma, vaid mõjub nagu üks B-film ikka.

B-film ei ole tingimata solvang, boobs & blood on paljude nišifilmiaustajate jaoks suurepärane lõõgastumisvahend, mida itsitades vahtida. Verd pritsib Taska filmis tõepoolest ning ka tegelaste seas on palju sügava dekolteega naisterahvaid, keda ootab enamasti võigas surm. Kõik nagu head tavad ette näevad.

Psühhiaatriahaigla patsiendid näevad ühesuguseid hallutsinatsioone iidsetest kollidest, kes eksisteerivad nähtavasti ka vene mütoloogias. Ilus Irina (valgevenelanna Olga Šuvalova) palub, et süngeid kunstiteoseid valmistav abikaasa Peter (ameeriklane Brandon Karrer) mõistusele tuleks, katoliku preester ähvardab kõiki valimatult põrguga ning hullumeelne kisub endal silmad peast välja, et „nemad” teda kätte ei saaks. See kõik võiks olla kas õõva tekitav (mis oli selgelt eesmärk) või nii halb, et ajab naerma (ja see võib õnnestuda ka kogemata), aga jääb paraku kuhugi vahepeale pidama.

Multinatsionaalne kompott

Taska auks peab tunnistama, et tükil endal pole küll suuremat häda, ent näitlejatööde ning kogu sündmustiku enda kohta pole seda kuidagi võimalik öelda. Filmi üks kohutavamaid aspekte on selle humoorikas tahk: psühhiaater Kareni (hispaanlanna Marian Zapico) „lõikavalt iroonilised” one-liner’id ja teda saatva praktikandi Amy (India päritolu Tyia Sircari) naiivsed vahemärkused mõjuvad nii kunstlikult ja kohatult, et vääriksid Kuldvaarikat. Näide dialoogist: „Elekter on ära.” – „Neetud globaalne soojenemine!”

Seda kõike nähes tekib paratamatult huvi, milline nägi õigupoolest välja filmiosaliste valimise protsess.

Ehk oligi tegijate eesmärk algusest peale, et näitlejate ring oleks võimalikult paljurahvuseline, nii et iga tegelane kõneleks eraldi aktsendiga. Või siis oli tegu teistsuguste, n-ö halduslikku laadi kaalutlustega, ent kogu multinatsionaalne kompott ei jäta samas ka muljet, et tegijad oleksid üritanud asju enda jaoks lihtsaks teha.

Kui sissejuhatus läbi, sarkastiline doktor ootuspäraselt esimesena kollide kätte langenud ja tegelaskond kombekohaselt surmalõksuks muutunud majakesse varjunud, läheb film siiski mõnevõrra paremaks.

Arvutigraafikaga ilusamaks tehtud kollide välimusele pole ühtki etteheidet teha ning näitlejaid on märksa parem vaadata limaste elukatega rinda pistmas kui kuulata neid koletiste võimalikku päritolu üle diskuteerimas. Kauni kujuga kehad moonutatakse tundmatuseni, blond Susan (ameeriklanna Julian Berlin, kes teeb ka üldiselt kõige talutavama rolli) kehastub ümber verega kaetud märulikangelannaks ning ekraanil toimuv on juba õudussplätteri moodi.

Kui majas oleks hukkumisele määratud tegelasi rohkem, maja ise suurem ning filmis domineeriks verevalamine, mitte dialoog, siis oleks teos ilmselt paremini õnnestunud. Praegu võib seda soovitada vaid väga rafineeritud maitsega friigifilmisõpradele.

Film

Hirmu tiivad

Itaalia-Hispaania 2010

R: Ilmar Taska

O: Julian Berlin, Marian Zapico, Brandon Karrer, Olga Šuvalova, Tyia Sircar

Linastub kinos Cinamon.