Meie akadeemiline kool on küll väga erinev, tema on teoreetiline füüsik Tartust, mina Tallinna lavakunstikoolist, aga kokku puutusime malevas. Aasta võis olla 1972 või 1973. Tollal oli Tartu ülikoolis kuulsa ansambli Rajacas järgne pila, pulli ja palli ühendus Kuup ja Kera. Kändler oli seal üks põhilisi asjamehi. Nad mõtlesid välja intellektuaalset ja üsna õelavõitu huumorit – nii palju, kui satiiri sotsialismi tingimustes teha sai.
Mingi regiooni koondsõus panime kokku ühise kava ja mina sattusin koos Kändleriga ka lavale. Kõik nad olid näitlejad ja pullimehed, mina olin rohkem niisama kõrval. Üks nali, mida mäletan, oli selline: Kändler tuli vaikselt lavale ja komistas, nagu oleks talle miski nõel või nael jalga läinud. Aietas ja oleks nagu pinnu jalast välja võtnud: “Näe, Okas kah siin!” See oli lubatavuse piiril, sest Okas oli tollal kanoniseeritud Lenini-maalija ja ENSV rahvakunstnik.
Sel ajal toimus ka Bobby Fischeri ja Boriss Spasski vaheline maleturniir ja tollal veel Nõukogude Liidu värvides Spasski sai “lakki”. Kuup ja Kera tegi sellest populaarset “Amor Triot” parafraseerides laulu. “Marta, Marta, Marta, Marta, Marta” asemel susisesid nemad “Fischer, Fischer, Fischer, Fischer, Fischer” ja esimene mees laulis “Spasski, sinu silmade sära, Spasski, pane Bobbyle ära, Spasski, ilmameistriks pead saama, sellest mõtlen ma nüüd, mõtlen päevad ja ööd”. Selliste asjadega tegelesid poisid. Komsomoli tsensuurist oli väga raske läbi poetada väiksematki irvet, aga Kuup ja Kera oli mitme pea jagu üle kõigist teistest malevanaljadest. Muidu olid need ikka sellised, et malevavanem joob ja komissar vaatab kenasid tüdrukuid.
Hiljem läksid nalja astmed teisele poole ja Kändler valis siiski teadusliku töö. Meie teed läksid lahku, aga kümne aasta eest saime “Mnemoturniiri” mikrofoni taga uuesti kokku. Tiidu häält on küll kuulda kõige vähem, aga see ei tähenda sugugi, et ta vastuseid ei teaks ja kaasa ei mõtleks. Ta on lihtsalt natuke endassetõmbunum kui Iff, Aasmäe või mina. Aga kui tulevad küsimused loomariigi, botaanika või muu looduse kohta, vaatame kõik kutsuvalt ja anuvalt Kändleri poole. Enamasti tuleb talt ka õige ja kaalutletud vastus.
Muus osas on ta minu meelest paras pujään ja sellise karakteriga, et temaga pole sugugi lihtne läbi saada. Igaüks talle ikka õlale patsutama ei tule ja kui tuleb, siis Kändlerile see ei meeldi. Ta on kunstniku moodi isekas isiksus. Aga see pole sugugi halb, sest kõige vähem võib sellelt mehelt oodata reetmist, sabaliputamist või odavate vooludega kaasa minemist.
Jüri Aarma, lauakaaslane
