TIINA JÕGEDA: Voldemar Kures kirjutab ajaloo inimlikuks

Voldemar Kures (1893–1987, kuni 1936. aastani Koch), oli tsaariarmee ohvitser ning töötas 1911. aastast Postimehe, hiljem Päevalehe, Vaba Maa, Tallinna Teataja ja Kaja toimetuses, olles ühtlasi Läti, Soome ja Rootsi suurlehtede Eesti korrespondent. Peale selle oli ta sõjakorrespondent Esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas. Hiljem töötas ta riiklikus propagandaametis. Veel kirjutas ta ajakirjale Õitsituled, mis oli Eesti ajakirjanikkude liidule kuuluv ja kenasti kasumit andev kuukiri. 1943. aastal põgenes ta Soome ja elas hiljem pagulasena Rootsis.

Voldemar Kures oli sündinud sulemees, selliseid vist enam ei olegi. Sulemees erineb poliitikust näiteks selle poolest, et ta leiab tähelepanu väärivat kõiges, mida ta enda ümber kuuleb ja näeb, ei põlga ära ka kuulujutte, klatsˇi ja seltskondlikku analüüsi, mis iial ametlikesse ürikutesse ei jõua. “Seitsme lukuga suletud raamat” on kokku pandud Kurese päevaraamatutest, kirjadest ja ajaleheväljalõigetest. Poolsada aastat (esimene köide lõpeb aastaga 1950) Eesti ajalugu rullub lahti läbi vestelise kirjutaja sule. See on see, mis teeb ajaloo inimlikuks, annab sündmustele inimmõõtme.

Üks asi on teada, et Tartu rahu sõlmimine kestis mitu kuud ja kulges vaevaliselt, teine asi on elada kaasa reporteritele, kelle infoallikaks on Tartu Pargi tänava saunamees Jaan, kes Joffe ja Poska “diplomaatilisi vihtlemisi” tähtsalt vahendab. Üks asi on teada, et Eesti iseseisvuse lugu on kahe suure poliitiku, Tõnissoni ja Pätsi vastasseisu lugu, teine asi on lugeda, kuidas tookordsed poliitilised broilerid kahe kange seljataga oma asjakest ajada püüdsid.

Näiteks Tööerakonda iseloomustab ta nii: nad “elatusid teiste sääreluude järamisest, karjusid korruptsioonist, lubasid meie elu puhastada muutusest. Jäid lõpupoole päris vait, kui olid kogunud pisut raha. Selgusid ka karjumise põhjused – olid lihtsalt kadedad teiste sˇnitimeistrite osavuse peale. Kui ise rahade juurde said, oli ka liberalism lõppenud ja suud kinni.”

Selline raamat peaks olema ajalootundide kohustuslik kirjandus või vähemalt igale Eesti ajaloo õpetajale hea lisamaterjal ilmekate näidete toomiseks, et kadunud suurmeeste kontidele jälle liha ja veri tagasi tuua.

Voldemar Kurese suhtlusringkonna moodustasid põhiliselt sellised inimesed, keda tänapäeval nimetatakse avaliku elu tegelasteks: kirjanikud, kunstnikud, poliitikud – Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Aino Kallas, Friedebert Tuglas, Eduard Viiralt jpt.

Ausa kroonikuna ei jäta ta üles tähendamata ka klatsˇi ja kuulujutte, mis tollal seltskondlikke õhtuid sisustasid. Näiteks räägitud, et Tammsaare suri söödud hernesupist tekkinud kõhupuhitusse ja kuidas Hella Murrik (hiljem Wuolijoki) Tõnissonile visalt külge löönud: Tõnisson läinud pärast piduõhtut magamistuppa, kust leidis eest voodisse pugenud Hella. Nii lihtsalt see ka ei lähe, öelnud Tõnisson, tõmmanud püksid jalga tagasi ja öelnud pärast, et Hella ripub tal nagu “sitt ratta küljes”.

Muidugi on sellised “faktid” ainult kirsid tordil, Kurese raamat on täis huvitavaid mõttearendusi ja ühiskondliku mõtte jäädvustusi. Näiteks: “Natsid ütlesid, et nad võitlevad enamlusega. Meie maale tulles nad oleksid pidanud hävitama viimse kui jäänuse sellest rezˇiimist. (---) Kus aga sakslastele kasulik oli, seal jäeti punane organisatsioon, eriti majanduslikul alal, alles. Sakslased toimisid põhimõttel: venelased on Balti riikide iseseisvuse hävitanud, meie võtame resti sõjasaagina üle ja mingist taastamisest ei tule juttu. See oli suurim hoop näkku.”

Siis muutub kõik: Eesti Vabariik, mille peavoolus oli Kures kõik need aastad seilanud, pühitakse maa pealt. Kuresest ja paljudest teistest Eesti seltskonnategelastest saavad pagulased. Kui omariikluse ajal oli kirjutajal nii kiire, et vahel jäi terve aasta päevikusse talletamata, siis nüüd oli aega laialt, et arutleda demokraatia ja Eesti riigi saatuse üle. Pagulaslehtedes ilmub aina ja aina endiste aegade analüüse, kokkuvõtteid, meenutusi, sest kõik oluline on jäänud Eestisse, minevikku. Stockholmis on sündmuseks see, kui ta näeb tänaval enda ees astumas kroonprintsi...

Kiskumised Rootsis

Ühe asja on paadipõgenikud veel kodumaalt kaasa võtnud: võime lõputult intrigeerida. Pole miskit uut siin päikese all, Eesti asja on alati aetud ühesuguse haiglase kirega. Näiteks: “Päts ütles, et rahvas on haige. Mitte rahvas ei olnud haige, vaid 100 inimest Toompeal. Ja need haiged on siia tulnud ja oma haiguse kaasa toonud.”

1947. aastal kirjutab ta: “Omavahel käivad vanad kiskumised ja õiendamised. Tundub, nagu arvaksid inimesed, et siin Rootsis oleks nagu vabariik taastatud endistes mõõtmetes ja olukorras, ja et võib kakelda ja tõmmelda, rühmitusi ja fraktsioone teha ja end laiutada umbes neis mastaabes nagu vanasti Eestis.”

Raamatu esimene köide lõpeb tõdemusega 1950. aastast: “Iga päev püherda ainult pagulassõnnikus ja mitte ei ole aega päevikusse märkusi teha.” Kirjastus Ilmamaa lubab peagi järge, mida jään kannatamatusega ootama.