Tiina Ilves: nagu naissoost Mihkel Raud

Kahel vihmase juunikuu alguse õhtul lugesin kaht raamatut. Tegu on uute kirjanike ehk siis noorkirjanikega, autorite esimese (Mihkel Raud) ja teise (Tiina Ilves) raamatuga. Avastasin esmapilgul täiesti erinevaid teoseid lugedes, et nad on kohutavalt sarnased ja teineteist täiendavad.

Mihkel Raua raamatu ma ostsin. Tuttavate jutust ja meediakärast oli jäänud mulje, et „Musta pori näkku” on kohustuslik raamat igaühe riiulis. Umbes nagu ENE või „Eesti NSV kalad”. Tiina Ilvese raamatu sain kingiks autorilt, vist tänuks selle eest, et olin aidanud kirjaniku pojal ja toimetajal raamatut küljendada. Nii et eelarvamused, millega raamatuid lugema hakkasin, olid sellised: Mihkel Raud on kirjutanud väga hea raamatu ja Aapo ema on saanud valmis oma teise raamatu. Kuid lugemine lõi mu eel­arvamused uppi.

Esimesena läbiloetud pori-raamat oli tagakaane sulgedes paras pettumus. Annet poisil ju on, lugemine läheb enam-vähem ladusalt, aga välja ei joonistu korralikku lugu. Niimoodi, tundes end pisut petta saanult, asusin Tiina Ilvese kallale ja mida lehekülg edasi, seda enam oli positiivseid üllatusi. Ühtäkki avastasin, et Ilvese raamat täiendab Raua oma ja niimoodi, koosloetuna, annavad mõlemad raamatud teineteisele mõtet ja mõõdet juurde.

Mihkel Raud räägib noore tegelase Mihkli täiskasvanuks saamise valudest. Põhiosa moodustavad lõputu jooming ja pidutsemine, põikeid tehakse ka lapsepõlve ja lõpp-punkti, milleks on peategelase joomise äkiline lõpetamine ampulli abil. Tiina Ilves kujutab peategelase Eerika viit viimast päeva enne kuue­küm­ne­aastaseks saamist, finaaliks on tegelase (60-aastase tädi) lapselik lumega mängimine, põi­keid on samuti mälestustesse.

Palju sarnasusi

Teljena läbib Mihkel Raua raamatut ansambli Singer Vinger tegutsemine, isalikuks kujuks on seejuures Hardi Volmer. Tiina Ilvese Singer  Vingeriks on raadio Elmar ja Hardi Volmeriks ajutiselt sandistunud ja seetõttu ajutiselt Eerika katuse all elav eksabikaasa Elmar. Mihkel elab Tallinnas, mängib kitarri, jooberdab ega mõtle suurt midagi, Eerika elab väikelinnas (Räpinas?), töötab lasteaias, sõidab bussiga sõbrannale külla ja mõt­leb oma sala­mõtteid.

Seejuures on mõlema autori tekstidest aimuvates mõtetes ja tegudes üpris palju sarnast. Ropendab Raud ja ropendab ka Ilves, kuigi enamasti peenemalt ja läbi lillede. Kui Raud räägib naisekehasse topitavatest pastakatest, täiendab Ilves teda naistearsti juures käivate naiste hügieeni teemadel. Mõlemas teoses on paras hulk autobiograafilisust – Mihkel Raual võib-olla vähem, kui autor välja paista laseb, Tiina Ilvesel, vastupidi, rohkem, kui paistab. Sarnasusi on kahe raamatu vahel (pealkirjade laenamine tuntud lauludest, põiked müstikasse) veel.

Raua raamatus on lehekülgede kaupa leiduvate mittemidagi­ütlevate lugude kõrval ka üks tõeline pärl. Arvan, et kui Raud oleks avaldanud eraldi loo Rein Veidemannist, kes und ei saa ja pidutsevate naabrite ukse taha asja klaarima läheb kuni momendini, mil uks Reinu nina eest kinni lüüakse, oleks lugu auhinda väärt. Antakse ju välja Tuglase novelliauhinda, see jupikene oleks väärt saama näiteks Tuglase laastuauhinna. Ilvese raamatus ühtki nii eraldi silmatorkavat lõiku ei ole, kuid selle korvab jutustuse ühtlaselt kõrgem tase.

Kokkuvõtteks: minu silmis seljatas Tiina Ilves oma teise raamatuga Mihkel Raua esimese raamatu. Samas, lugesin üle ka Tiina Ilvese esimese raamatu „Augustihambad”, see jääb Raua esikteosele alla. On kohe näha, et Mihkel Raual on annet ja temalt võib edaspidi midagi head oodata. Sama võib öelda Tiina Ilvese kohta. Arvan, et Eesti kirjandusele oleks kasulik, kui need kaks uut autorit nüüd võistlema jääksid. Et Raua teine raamat oleks parem kui Ilvese teine ja Ilvese kolmas parem kui Raua teine jne. Võidaks Eesti kirjandus.

Viis viimatist

Tiina Ilves

Väike Kirjastaja 2009

96 lk