Tihti plaksutab Eesti publik millegi täiesti suvalise peale

Kunagi kirjutas vene kirjanik Sergei Dovlatov, et eestlased on sõbralik publik ja iga teine etendus lõpeb ovatsioonidega. Kolmekümne aasta jooksul pole midagi muutunud. Eestlane on endistviisi sõbralik ja plaksutab kohusetundlikult igal vähemalgi võimalusel.

Hiljuti külastasin Estonia kontserdisaali. Kontsert oli – ma ei ütleks nüüd, et suurepärane, aga üpris võluv. Nooruke dirigent lahkus lavalt ja naasis publiku ovatsioonide peale. Läks ära ja tuli uuesti. Ja jälle, lahkus ja naasis. Ning sedasi oma kuus korda. Kepsakas samm muutus pendeldamise käigus lonkivaks ja naeratus oli juba viiendal korral üsna loid.

Mõnel jätkub indu

Mis te, publik, kiusate dirigenti?! Ta on ju ka väsinud! Mõelge ise, mis tunne oleks kaks tundi pillimehi koos hoida. Ja üldse, dirigeerimine on juba füüsiliselt raske töö.

Aga kui kontsert saab läbi, leidub ikka keegi, kes pärast rahvahulga jõu raugemist teised oma tärkava innuga kaasa kisub. Mulle on alati jäänud mõistetamatuks, mis jõud sunnib inimesi looma kombel vaimustusest käsi kokku taguma ja hullemal juhul jalgugi vastu maad trampima (ei, ärge tulge mulle ütlema, et see on sama loomulik kui eitav pearaputus või jaatav noogutus). Äkki tuleb end pärast suurt elamust tõesti füüsiliselt välja elada? Võib-olla, aga tihti plaksutatakse hullunult millegi täiesti suvalise peale.

Muide, kui aga vaadelda kohalikku filmimaailma, siis seal näikse toimivat jällegi vastupidine refleks. Vähemalt selles küsimuses, mis puudutab kohalikku toodangut. Niipea, kui mõni uus linateos ekraanile ilmub, eelistatakse film kirgliku vastuvõtu asemel maapõhja halvustada. Aplausist rääkimata!

Aga nali naljaks. Tean küll, et aplodeerimine peaks demonstreerima vaimustust. Samas on märkimisväärne, et rahvausundis peletati sedasi hoopis kurje vaime.

Muide, ma ise ei plaksuta kunagi, sest nii lähevad ju käed valusaks. Ja üleüldse, vaimustuse demonstreerimiseks on teisigi efektseid võimalusi, kas või vaikimine.