Theatrumis lehvitab tiibu fööniks, kes on tulilind vaid nime poolest
Kui otsida analooge Andri Luubi tekstile ja lavastusele „Fööniks”, läheb mõte Anton Tšehhovi naljakatele monoloogidele, kus väikesed inimesed kurdavad oma elu üle.
Andri Luup on andnud oma tekstile pealkirja tulilinnu järgi, kes tuhast uuesti sünnib. Ott Aardam veab oma monoloogis uuestisünni teemat ilma igasuguse heroilisuseta. Siin puudub fööniksi uhke tiivalöök või kui, siis on fööniksi kuju iroonilises võtmes. Pigem on tegu tragikoomilise eksistentsiaalse ängiga, millest monoloogi peategelane saatuse tahtel ikka veel üle on.
Ott Aardam mängib oma tegelase ebakindluse tõeliselt suureks. Tema mängitud veidi läbipõlenud tegelane on oma kahtlustes ja väheses usus nii veenev, et teksti ja kirjandusliku karakteri ebakindlus muutub lavastuse materiaalses kehastuses pisikeseks vooruseks.
Tšehhovini ei küüni
Lavastusena on tegemist interdistsiplinaarse asjaga. Akordionimäng ja tantsuline number on integreeritud osaval moel inimese loo osaks, olles enamat kui mingi mõtte illustratsioon.
Theatrumile tuleb teemavaliku pärast au anda. Väikese inimese äng ei ole just teema, mis meie teatris sagedasti käsitlemist leiaks. Samal ajal ei ole teatritekst oma kvaliteedilt teab mis suur asi, eespool mainitud Tšehhovi monoloogideni asi ei küüni. Mis on aga hea, see on lakoonilisus. Pole püütud korduste ja teemade keerutamisega teost vahtu ajada. Kunstiline pretensioon on asjakohane. Väike lugu väikesest inimesest. Kellele pakuvad huvi autor ja esitajad, astugu ligi.
 |
  |
 |
