Tekstiilikunst ei lase millessegi üleolevalt suhtuda

 Kui noor tekstiilikunstnik Liisi Joala (24) pidi ühe tikkimisnäituse jaoks töö esitama, otsustas ta valmistada kleidi „Kas tõesti liikuv bordell?”. „Ma muidugi tahtsin jälle asjale sotsiaalselt läheneda,” muigab Liisi ja seletab, et idee tuli sellest, kuidas mõnikord on Õhtulehe või Kroonika pealkirjad nii totakad, et nende põhjal võib asjast ei tea mida kokku fantaseerida, kuigi artiklist tuleb hoopis muu välja. Nii ongi kollasele (viide kollasele ajakirjandusele) kleidiriidele trükitud Õhtulehe artiklite intrigeerivamad pealkirjad.

Kui Nõukogude ajal võis eestipärane lapitekk või etnomustriline vaip olla tekstiilikunstniku vabadusemanifest, siis praegu peab vaipa kootud sotsiaalne sõnum ka vaatajat huvitama, et ta seda otsida oskaks.

„Mõned inimesed püüdlevad rohkem ilu, teised sõnumi poole, kuid tänapäeval otsib publik kunstist üha rohkem sõnumit,” arvab Liisi telliskivivõlvidega lakke vaadates.

„Tekstiilikunstis on lisaks kirjakeelele võimalik kasutada kujundikeelt, anda sõnumit edasi inimesele tuttavate kujunditega. Samuti kannab omamoodi sõnumit materjal. Eriti levinud on trükikunst. Kõik see kokku on natuke peenem teadus. Inimene peab viitsima neid märke lugeda. Massideni jõudmiseks oleks ilmselt lihtsam maalikunsti kasutada.”

Keskmine eestlane kohtab tekstiilikunstniku tööd enamasti oma diivanikatetel, kardinapuudel, vaipadel ja rõivastel. Liisigi tunnistab, et kunsti on tekstiilis üha vähemaks jäänud. Moekunst hindab tekstiilikunstniku tööd vahest kõige kõrgemalt, kuid tänapäeva Eestis ei suju moekunstniku ja tekstiilidisaineri koostöö kõige viljakamalt.

Unistab kanga trükikojast

„Mõlemad on üsna suured individualistid ega taha au jagada,” paljastab Liis kunstniku loomust. „Kuid ega moekunstnikud ole ka nii rikkad, et saaksid endale originaaldisaini lubada, sest see teeb toote hinna kohe kahekordseks.”

Liisi unistab juba pikemat aega, et oleks selline koht, kuhu saaks lihtsalt oma failid viia. See ei võtaks nii kaua kui siidiraamiga tegemine ega oleks nii kallis. Pärast saaks valmis kanga kas või poodi müügile viia. „Ei pea ju alati moodi tegema, võikski kogu oma auru materjali ja mustri peale panna, siis oleks palju huvitavam,” arvab ta.

Veel üks põhjus, miks koostöö nii raskelt sujub, on hirm, et su ideed varastatakse. Liisi arvates on see põhjendamatu – sinu loomingut ei saa kunagi omandada keegi teine. Tegelikult on hoopis nii, et paljud asjad ei jõua ideest kaugemale just sellepärast, et inimene ei oska ega jõua kõike üksinda teostada.

Liisi on teinud koostööd moekunstnik Vassilissaga, kelle 2007. aasta Supernoova kollektsiooni jaoks ta mustri lõi. Vassilissast üle jäänud materjalist lasi Liisi ühel oma tuttaval õmblejal pusad teha, mida ta loodab varsti müüma hakata.

Tekstiilikunst on Liisi jaoks laiem kui enamik teisi kunstivaldkondi ning tekstiilikunstnik ei saa suhtuda üleolevalt tarbekunsti ega disaini. Tekstiilikunst on väga materjalipõhine, aga kui hoolikamalt vaadata, võib tekstiiliks olla ükskõik mis materjal.

„Lõppude lõpuks võib ju klaasi kuskile sisse kududa,” toob ta näite. „Kui sa suudad fantaseerida ega ole kinni tabudes, siis loob see tekstiilikunsti sees meeletult võimalusi.”

Liisit huvitab näiteks veel fotograafia, mida ta tahtis kunstiakadeemiasse õppima minna, ning neid kahte eriala on trükitehnikas üsna lihtne ühendada. Samuti pakub see võimalusi gobeläänvaipade tegemisel, kus saabki foto vaiba kavandiks võtta. „Gobeläänvaibad ei pea olema nii abstraktsed.”

Ühel ajal mõtles Liisi kamba kokku koguda ja hakata inimestele pimp my junk teenust pakkuma. Selle mõte on vanad, kuid funktsioneerivad asjad ümber disainida ja uuele elule äratada (Liisi juhis mullu samanimelist töötuba).

„Mulle tundub, et mu ema ajal oli popp osta palju mööblit, ning asjades peituski rikkus. Mul on halb komme mitte ära visata asju, mis tunduvad korralikud,” selgitab Liisi, kust niisugune mõte alguse sai. Samal ajal eelistab ta, et tal oleks kodus võimalikult vähe asju, ning pooldab mõtteviisi, et öko on osta vähem, aga kvaliteetseid asju.

Üldiselt talle aga ökoasi ei istu, sest see on muutunud liiga popiks. „Mind ehmatavad trendihoovused, ma tõmbun neist alati eemale,” põhjendab ta, miks taaskasutuse teema ikkagi tagaplaanile jäi.

Praegu unistab Liisi hoopis oma ateljee rajamisest, kus end edasi arendada ja tekstiilikunstiga tegelda.

Kes ta on?

Liisi Joala

Sündinud 16. jaanuaril 1984 Pärnu-Jaagupis

•• Lõpetanud Pärnu Koidula gümnaasiumi matemaatika-füüsika eriklassi.

•• Proovis sisse saada kunstiakadeemia fotograafia erialale.

•• Õppis pool aastat kergetööstustehnikumis modelleerimist.

•• Astus kunstiakadeemiasse tekstiilidisaini erialale, mille lõpetas 2008. aastal.

•• Õppinud kaheksa aastat Pärnu muusikakoolis viiulit.

•• 2006. aastal osales näitusel „Nõelravi”.

•• 2007. aasta suvel praktiseeris Reet Ausi ateljees.

•• 2007. aastal osales näitusel „Asjade seis 2007” ja „Poliitiline/Poeetiline”.

•• 2008. aastal osales näitusel „Mitmus” ja „Ruum.Mööbel. Tekstiil” ning viis Disainiöö festivalil läbi töötoa „Pimp My Junk”.

•• Kuulub MTÜ-sse Kasside Turvakodu, korraldanud kontserte kodutute kasside abistamiseks.

•• 26. jaanuaril avatakse Draakoni galeriis tema fotonäitus „hetk”.