TEET VEISPAK: Peter Englund kirjutab mineviku põnevaks

##Peter Englundi seni kõige tuntumaks ja tõlgitumaks tööks on jäänud küll 1988. aastal ilmunud “Poltaava.

Jutustus ühe armee hävingust”, milles ta tund-tunnilt käsitleb rootslaste ja venelaste vahel toimunud, rootslaste troostitu hävinguga lõppenud lahingu kulgu 1709. aasta juunis. Käesolevaski kogumikus peatub autor korraks Poltaava lahingul – “Ühest külaskäigust Poltaavasse”. Kuid ega sellele menuraamatule ei jää kuigi palju alla seni ilmunud kaks mahukat köidet 17. sajandit hõlmavast kolmeköitelisena kavandatud käsitlusest “Sõja-aastad” (1993) ja “Võitmatu” (2000).

“Mineviku maastikute” (1991) kirjutised näitavad üsna selgelt autori mõjutatust 1970–1980-ndate aastate prantsuse ajalooteaduses domineerinud suundadest. “Mineviku maastikes” põimuvad “suur” ja “väike” ajalugu – see võikski olla tinglikult siin avaldatud esseede ühisnimetaja.

Ja tuleb tunnistada Englundi oskust nende tähendust märgata: “Sõdurid esindavad seda, mida me võiksime kutsuda Suureks ajalooks: sõjad, kuningad ja suur poliitika, raksatavad maavärinad ja suured maadeavastused. Naised saavad siin esindada Väikest ajalugu – argielu vaikset kulgu rahulike rütmide ja peaaegu märkamatute muutustega, mis sageli muudavad meie elu palju põhjalikumalt kui juba unustatud rahulepingud. (---) Nad esindavad ajaloo sageli teineteisele vastanduvat kaht erinevat poolust. Ühtedest pooltest eemaldades muutuks meie minevik mõistetamatuks.”

Teisalt näeme Englundi kui väga isikupärase vaatenurgaga ajaloopopulariseerijat. Sellena teda paljud rootslased, kes ajaloo-uurimisega igapäevaselt kokku ei puutu, ennekõike teavadki. Kuid mitte lihtsalt tühipaljast teiste ideede edasiandjat, vaid kui sellist vahendajat, kel on lisada omapoolne nägemus. Suurele osale selle kogumiku kirjatöödest on lähtepunktiks olnud uurimused, mis nüüdseks on saanud juba krestomaatiliseks. Kui räägime lapsepõlve ajaloost, siis meenub meile esmajärjekorras Philippe Aričs, kui vaesusest, siis Bronislaw Geremek, kui hirmust, siis Jean Delumeau jne.

Selles mõttes võime seda Englundi kogumikku vähemalt osaliselt pidada ka tema enda liikumiseks neil uuematel historiograafilistel teemaarendustel, mis ju tegelikult ei olnud ka rootsi ajalookirjutuses enne 1980-ndaid aastaid levinud.

Verduni lahinguväljal

Selle raamatu parimateks tekstideks pean sõjaajaloole pühendatud kirjutisi, mis on terviklikumad ja annavad tunnistust autori suuremast pühendumisest. Eriti “Verduni lahinguväljal” on kogumiku ilusamaid esseid, mis vaevalt kedagi ükskõikseks saab jätta.

Englundi hilisemad esseekogumikud (“Kirjad nullpunktist”, 1996, ning “Vaikuse ajalugu ja teisi esseid”, 2003) on ühtlasemad ja veel huvitavamadki ning sobiksid eestindatuna kõrvuti “Mineviku maastikega”. Olles tõenduseks ta oma sõnadele mõne aasta tagusest intervjuust, et kirjutamine ja uurimine käivad käsikäes. Englund ongi näide hästi ja põnevalt kirjutavast ajaloolasest, kes on suutnud minevikku väga isikupäraselt elavdada.