Teel avatud ühiskonna poole

Rein Ruutsoo

ajaloolane ja politoloog

Nimetus Avatud Eesti Fond tekitas kahesuguseid seoseid. Ühtedele oli rõhuasetus „avatud Eestil”, teistele aga „avatusel”, see tähendab ilma rangete piiranguteta juurdepääsul. Mõlemad seosed olid olulised. Keskseks märgiks olid nii viide Eesti muutumisele avatud ühiskonnaks kui ka võimalus saada toetust oma ideedele ilma nende piiranguteta, mis olid meid 50 aastat kammitsenud.

Avatud Eesti Fond (AEF) oli enamikule esimene kokkupuude teistmoodi, see tähendab lääneliku asjaajamisega, kus kõlaval retoorikal polnud palju kaalu ja mille tegevus – edu tingimused – olid selged ja hästi mõistetavad. Fondi üks teene oligi, et sedakaudu õppisid tuhanded inimesed üldse taotlusi kirjutama (motiveerima, kulusid kalkuleerima). Praegu me juba kirume nn projektimajandust elu alusena. Kuid AEF oli vaid toetavas funktsioonis. Projekti kirjutamise oskust oli laiemalt vaja kõigil, kes tahtsid uutes oludes edukad olla.

AEF-i tegevuse sisuks olnud kodanikualgatuse arendamise alla mahtus väga palju ja igaühele, kel oli mingi hea idee, oli AEF ideaalne võimalus toetuse taotlemiseks. Fondis tegutsemise aeg on jäänud meelde väga helgena. Sinna koondusid missiooniga inimesed, kes uskusid, et nüüd suudame paljut, kui vaid tahame ja pingutame. 1990-ndate algus oli idealistlik aeg. Tegijates pulseeris veel laulva revolutsiooni järelkaja. Laulev revolutsioon oli jätnud veendumuse, et inimesed on valmis heade eesmärkide nimel ennastunustavalt tegutsema, kui vaid vahel oleks vahendeid. Eesti oli aga 1990-ndate algul uskumatult vaene. Õla alla panijana oli AEF erakordne nähtus. Sorosi toel Eesti kodanikualgatusele kättesaadavaks saanud tugi oli kindlasti suurem, kui praegu jagab kodanikualgatuse rahastamise kaudu Eesti riik. Veel olulisem oli aga sotsiaalne kapital, mida fond vahendas sideme taastamisel Euroopaga. Olen seda meelt, et mõnigi teadlane, sealhulgas ka mina, poleks AEF-i toeta enam suutnud teadusesse tagasi tulla. Siit saadud stardikapital tähendas võimalust töötada raamatukogudes, osta raamatuid, käia konverentsidel. Lennukipilet Kesk-Euroopasse maksis tollal vähemalt aasta palga, arvuti ostmiseks tuli arvestada mitme aasta palgaga.

AEF oli kodanikuühiskonna rakuke nii praktikas kui ka teoorias. Ehkki miljardäri rahastatud, oli selle põhikapitaliks usaldus, koostööusaldus veendumusel, et  teeme  õiget asja, ja ka vastutus. Vastutus oli mitte niivõrd Sorosi ees – AEF oli üks avatumaid, mida olen näinud. Vastutus oli eelkõige sisemine, et AEF-i kaudu pakutav läheks ikka neile, kes seda tõesti vajavad. Liigutav oli aga lugeda külakoolide või seltside väga detailseid taotlusi paarisaja-kroonise plokkflöödi või värvipliiatsite ostmiseks. Oli muidugi neid, kes küsisid hoobilt kõlavate ideoloogiliste loosungite all paar miljonit  krooni. (Ka Soros pidi elama üle seda, kuidas särasilmsed komnoored haihtusid tema miljonitega „Sarmaatia lagendikele”.) Eesti fond oli kümnete seas üks edukamaid.

Ivi Proos

sotsioloog

1993. aastal rahastas Avatud Eesti Fond rahvussuhete uuringut, mille viis läbi Eesti avatud ühiskonna instituut (EAÜI). See oli aeg, kus Eesti oli taastanud iseseisvuse ja viinud edukalt läbi rahareformi ning 1980. aastate lõpus tegutsenud interrinne, suurte üleliiduliste ettevõtete töötajate huvide esindaja, oli kuulsusetult oma tegevuse lõpetanud. Eestlased arvasid, et lähitulevikus lahkuvad Eestis elavad venelased Venemaale ja venelastel oli kaks nõudmist: vene keel Eestis teiseks riigikeeleks ja Eesti kodakondsus ilma eesti keele oskuse nõudeta. Vägev konflikt eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel oli ühiskonda pikaks ajaks sisse programmeeritud. Poliitikud sellest konfliktist rääkida ei armastanud, kõigile oli selge, et populaarsust see teema poliitikule ei too.

Isiklikult pean väga oluliseks, et fond tahtis ja julges sellel hetkel nii keerulise teemaga alustada ja uuringutesse panustada. Oli vaja teaduslikult põhjendatud fakte, et teemat adekvaatselt mõista ja ühiskonnale seletada. Ühe näitena tookordsete uuringutulemuste tutvustamisest ja koolitustest toon esile eestlaste ehmatuse, kui uuringust selgus, et valdav osa Eesti venelasi peab Eestit oma koduks ja neil pole mingit kavatsust siit lahkuda. Venelased omakorda ei jõudnud ära imestada, et vähemalt kolmandik eestlasi oli valmis venelastele ja eelkõige nende lastele tasuta eesti keelt õpetama.

Juba esimene uuring näitas selgelt, et eestlased ja venelased omavahel aktiivselt ei suhtle ja teineteise mõtetest ja hoiakutest suuremat aru ei saa.

Fond jätkas koostööd EAÜI-ga juba 1995. aastal, kui alustati ühiselt suurprojekti vene koolidele eesti keele õppematerjalide koostamiseks. Juba siis oli selge, et panus tuleb teha venekeelsetele noortele ja vene koolidele. Rahvussuhete teema tegi tegelikult lahti Avatud Eesti Fond, enne kui lõimumisest rääkima hakati. Enne kui loodi integratsiooni sihtasutus ja riik hakkas aktiivselt tegelema venelastele eesti keele õpetamisega. See on klassikaline näide, kus fond võtab teema üles, arendab seda ja hiljem panustab juba riik või Euroopa Liit jõuliselt.

Üks mõte, mille me ettepanekuna juba 1990. aastate keskel välja käisime, on jäänud kripeldama. Oli selge, et kui vene koolidelt nõuda aktiivset ja tulemuslikku eesti keele õpetamist, tuleb vene koolidele selleks ka ressursse juurde anda. Pakkusime ideed, et vene koolidesse tuleks lisaks eesti keele õpetajatele palgata ka näiteks keeletreenerid, et vene noorte suhtluskeel muutuks kiiresti paremaks. Ehk siis ettepanek, et vene koole tuleks üleminekuperioodil võrreldes eesti koolidega täiendavalt rahastada. Seda ettepanekut poliitikud alla neelata ei julgenud ja vene koolid eesti keele õppeks eelisrahastust saanud ei ole. Vene koolide ebapiisav rahastamine on noorte venelaste keeleõpet pärssinud ja gümnaasiumireformi pidurdanud.

AEF-i algatused rahvussuhete uuringute ja noorte venelaste keeleõppe toetamisel olid väga olulisteks kiirenditeks, mis rahvussuhete teema varjust esile tõid ja lõimumisele kaasa aitasid. 

David Vseviov

ajaloolane

Avatud Eesti Fondi tegemisi meenutades võib loendada arvukalt üldisemaid algatusi ning konkreetsemaid programme ja ettevõtmisi, mis valdavas enamikus on aidanud kaasa fondi põhieesmärgi realiseerimisele. Ja pole mingit kahtlust, et Avatud Eesti Fondi poolt initsieeritud teod, nagu näiteks avatud valitsemise ning inimõiguste ja sotsiaalse õigluse programmid või Eesti elukvaliteeti parandama seatud konkursid, aga miks ka mitte fondi toetusel ilmuv Avatud Eesti Raamatu sari, on andnud sedavõrd palju reaalseid tulemusi, et iga heategevuslik sihtasutus võiks tunda tehtu üle uhkust. Seda enam ümmargusel tähtpäeval.

Kuid minu jaoks ei seisne Avatud Eesti Fondi poolt kahekümne aasta jooksul kordasaadetu väärtus mitte niivõrd eraldiseisvates tegudes, kuivõrd nende tegude üldises ja summaarses ideoloogilises suunitluses. Ehk selles, kuivõrd sihikindlalt on Avatud Eesti Fond astunud seatud eesmärgi – avatud ühiskonna põhimõtete kehtima saamise suunas. Seejuures ei mängi mingit erilist tähendust isegi kurvavõitu tõdemus, et ilmselt jääb lõppeesmärk (nagu kõik suured ideaalid) oma absoluutses tähenduses kättesaamatuks.

Peamine on, et eesmärgid ja sihid oleksid ühiskonnas üksüheselt paigas ning saaksid meist enamuse poolt aktsepteeritud. Et lõplikult kinnistuks selline arusaamade ja hoiakute maailm, mis jätab igale inimesele alles vabaduse mõelda ja olla.

Oluline on see juba ainuüksi sellepärast, et kogu inimkonna ajalugu on lõpmatutes eri variantides esitanud meile arvukalt tegelasi, kes esimesel võimalusel oleksid valmis sulgema kõik vabadusse ja iseolemisse viivad aknad ja uksed. Kuid vähemalt lähemal ajal on see Eestis vaevalt võimalik. Seda paljuski tänu just nimelt Avatud Eesti Fondi ja teiste kodanikuühiskonna rakukeste aktiivsele tegevusele.