Teater Kaarin Raidi moodi
Näitleja mängib vananedes vanemaid rolle. Kaarin Raid, kuidas muutub lavastaja aastatega? Kas tuleb uusi teemasid?
Ei ole uusi teemasid. Ikka samad, mis olid nooruses, võib-olla on muutunud käsitlemine – põhjalikum, sügavam. Mõned teemad, millega tegelesin kesk-eas, ei paku enam huvi.
Kas põhjalikkus, sügavus kaasneb elukogemusega?
Elukogemus ei ole veel loomingukogemus. Elukogemus võib lavastamise juures takistada. Ikka lavastajakogemus on see, mis aitab.
Praeguses eas tunnen, et olen teatris võimeline töötama vaid sama loomingulise veregrupiga inimestega. Kellega saame teatrist samamoodi aru. Ei viitsi enam võõrastega lavastada.
Kas see tähendab, et olete loobunud pedagoogi-tööst?
Ei tähenda. Pedagoogitööd teen ikka hea meelega. Ma ei viitsi enam kedagi veenda põhimõttelistes küsimustes, mis on mulle ammu selged.
Mu kontakt näitlejatega ei sõltu east. Kultuurikolledi näitlejakursusega, kellega koos tegime “Kajaka”, oli mul väga hea kontakt.
Olete lavastanud korduvalt vene ja ameerika näitemänge, Tšehhovit ja Williamsit. Miks just neid?
Olen vanamoodsa psühholoogilise teatri tegija ja need kirjanikud on mulle sellel pinnal huvi pakkunud.
“Onu Vanja” tegin uuesti. Kui läheb metsa, siis tehakse ju vigade parandus. Mu esimene
“Onu Vanja” Vanemuise teatris ebaõnnestus. Nashi “Vihmameistri” tegin Ugalas uuesti. Lemmiknäidendeid, mis aia taha läksid, olen tahtnud ikka uuesti teha.
Mis see tähendab teile, kui lavastus metsa läheb?
Kui mul üks asi metsa läheb, siis on mul jumalast kama, mis selle lavastusega edasi saab. Kui läheb hästi, siis käin tihti vaatamas, teen näitlejatele märkusi. Aga ühtegi läbikukkumist ma eriti ei põe.
Praeguse “Onu Vanjaga” olen ise rahul. Näitetrupp on suurepärane. Kui see on hea, saab teatris kõik korda.
“Onu Vanja” valmis Olustvere lossis vaid 60 inimesele. Miks nii väike saal?
Arvati, et kes seda ikka vaatab. Tagantjärele mõeldes on see “Onu Vanja” jaoks ideaalne töö. Tegelikult ma ei oodanud, et lavastus sellise menuga minema hakkab.
Ma pakun teatrijuhtidele välja: võtke mind tööle publiku lakmusena. On reegel, et kui mulle meeldib, siis publik ei tule. Kui aga publik tuleb, siis mulle ei meeldi.
Tšehhovist on tegemata “Kolm õde”. Miks?
Ei ole juhust ja võimalust olnud. Aga “Kolme õde” tahaksin tõesti teha. Ükskõik kus, peaasi, et oleksid head näitlejad.
Võib-olla Ugalas?
Ugalas hakkab tekkima näitlejakvaliteeti. Varem mõtlesin, et teatris on kaks ja pool näitlejat – siin enam küll olla ei tahaks. Praegu on aeg, kus tahaks siin midagi ära teha.
Kui palju tunnete ennast kuuluvat nn 1960-ndate põlvkonda?
Erilist solidaarsustunnet oma põlvkonnakaaslastega mul pole. Võib-olla tollal oli side olemas. Olin vaimustatud Jaan Toomingast ja sellest, mis ta teatris tegi. Ta mõjutas mu loomingut, andis tõuke millekski, mida ma ei teadnud endas olevat. Asi pole matkimises, tänu temale avastasin ukse, mis oli varem olemas.
Kes on teid veel mõjutanud?
Peale mu õpetaja Maria Knebeli kindlasti ka Anatoli Efros.
Milliseid näitlejaid kannate endaga kaasas?
See kaasaskandmine on lõppenud haledalt. “Punjaba potitehase” (1974. Endlas tehtud lavastus) trupp tuli koos minuga Tallinna, aga ma ei teinud nendega hiljem koos midagi.
Küsin teisiti. Kes näitlejatest on teid sisemiselt mõjutanud?
Mulle on olnud oluline koostöö Aarne Ükskülaga. Ja Hilja Varemiga, kes ei ole enam teatris. Andres Noormets, Elmo Nüganen, Leila Säälik – neid on nii palju. Nende peale olen kindel, nende kõigiga teeks heal meelel koos teatrit.
Kas te lavastades publiku peale mõtlete?
Mõtlen küll. Usun, et saalis on enamik inimesi selliseid, kes mõtlevad nagu mina. Ma ei saa lavastades mõelda, mida publik mõtleb. Saan arvestada enda mõtetega ja pean lootma, et mõeldakse nagu mina.
