Tallinna ajaloo aastaraamat – fotograafia, džäss ja relvad

Perioodiliste väljaannete puhul võib sageli tekkida mulje, nagu sünniksid nende järjekordsed osad iseenesest, mingi suhteliselt väikest vaeva nõudva rutiinse tegevuse tulemusel. Ning mõnede väljaannete puhul see ongi ilmselt nii ja lahti polegi midagi, sest perioodikast enamik ei kuulu nende teoste hulka, mis kannaksid igavikulist väärtust ja mille järjekordsele numbrile tuleks eraldi tähelepanu osutada. Kuid samal ajal on selliseid perioodilisi väljaandeid, mille ilmumine peaks pälvima tavapärasest hoopis suuremat tähelepanu. Selliste väljaannete hulka kuulub vaieldamatult koguteos „Vana Tallinn”, mille XXII (XXVI) köide on äsja ilmunud.
1936. aastal Tallinna ajaloo seltsi ettevõtmisena ilmumist alustanud aastaraamatut „Vana Tallinn” jõuti 1939. aastaks avaldada neli köidet, mille järel tekkis sarja väljaandmisel ligikaudu viiekümneaastane paus. Järgmine viies ehk uue numeratsiooni järgi esimene köide ilmus alles 1991. aastal Raimo Pullati initsiatiivil, kes on jäänud tänini aastaraamatu peatoimetajaks ja väljaandjaks.
Need kakskümmend kaks köidet, mille üldmaht moodustab ligikaudu 6000 lehekülge, sisaldavad eneses arvukalt pikemaid ja lühemaid artikleid, varem publitseerimata dokumente ja pilte, retsensioone ning annotatsioone, mis avavad Tallinna mineviku erinevaid tahke. Lisaks on „Vana Tallinna” näol tegemist ilmselt ühe rahvusvaheliselt enim tuntud Eestis väljaantava teadussarjaga. Et see on nii, seda kinnitab ka sarja toimetuskolleegium ning korrespondentide võrk, kuhu kohalike ajaloolaste kõrval kuuluvad tunnustatud uurijad Poolast, Lätist, Saksamaalt, Taanist, Soomest, Ameerika Ühendriikidest, Venemaalt, Austriast ja Tšehhi Vabariigist.