TÄISMAHUS: Inimõigustest rääkides tuleb jõuda inimeseni

Olen viimasel ajal tabanud end mõtteid mõlgutamas inimõigusteteemalise diskussiooni üle Eestis. On enam kui selge, et siin pole inimõigustega sugugi kõik korras ja hirm väiksemagi erinevuse ees on ühiskonnas suurem, kui tahame tunnistada. Ometi on mul vahel tunne, et need, kes on võtnud selle raske töö enda kanda, ei ole alati leidnud parimat kõlapinda ja vahel ei jõua üllad ideed sihtgrupile üldse pärale. Sealjuures on sel teemal, et inimõiguste kampaaniate ja ajakirjandusliku diskussiooni teostus nõuaks ülevaatamist, keeruline avalikult rääkida.
Jutt sellest, et see tänamatu töö ei toimi alati eesmärgipäraselt, võib õrna tasakaalu veelgi hullemini häirida.

Kui nelja-viie aasta eest lugesin hoolikalt läbi kõik artiklid, mis puudutasid vähegi inimõigusi Eesti kontekstis, siis nüüd ei taha ma sageli sissejuhatusestki edasi minna. Kadunud on ka soov vaenulikku lollust nähes ise piltlikult öeldes pastakas haarata ja sõna sekka öelda. See aga ei tähenda, et üldine suhtumine normiks peetavast erinevasse oleks korras, olgu erinevaks siis puudega inimesed või rahvusvähemused. Rääkides sellest nii mõnegi ajakirjanikust sõbra ja kolleegiga, olen täheldanud neil samu emotsioone. Midagi sellist on korduvalt omavahelistes vestlustes väitnud ka need, keda justkui kaitstakse ja kes soovivad end oma kaitsjatest hoopis distantseerida. Milles on siis probleem? Millest see vastumeelsus?
Julgen oletada, et osalt on kindlasti probleem diskussiooni ebaühtlases tasemes, selle emotsionaalselt võitluslikus vaimus. Ilmselt polegi mõnelgi potentsiaalsel kaasarääkijal tahtmist sellesse dialoogi astuda, sest sageli on aktiivsematele vastuväitlejatele jõudnud tekkida sõgeda grafomaani maine, isegi kui nad on ühiskondlikus võimusüsteemis positsiooniga kodanikud.

Parimad kavatsused

Eks loll maine võib ju nakata. Ent võib mõista ka neid, kes võtavad järjepideva missioonitundega sõna, nagu näiteks Christian Veske. On ju raske jätta reageerimata, kui näib, et kõlama jäävad sageli sisult laimavad ja vaenu õhutavad seisukohad. Ja nii ei teagi, kas peaks jääma vaimukõrgilt kõrvale või järjepidevalt dialoogis osalema, kartes ise grafomaani kuulsuse külge saada.
Niisiis, üks võimalus tegeleda inimõiguste probleemiga on arendada teemat pidevalt avalikus ruumis. Sellega on otseselt seotud ka viimaste aastate inimõigustest kõnelevad kampaaniad, näiteks TTÜ õiguse instituudi kampaania „Erinevus rikastab”, mille eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, et Eesti ühiskond ei koosne homogeensest inimmassist, vaid meil leidub nii religioosseid, etnilisi, soolisi, seksuaalseid kui ka muid erinevusi.
Ma absoluutselt ei kahtle, et sedasorti kampaaniad on vajalikud ja neid korraldavad tublid, missioonitundega inimesed. Sama kehtib temaatiliste kirjutiste autorite kohta. Ent vahel on mul tunne, et kõik see jääb pisut elukaugeks. Ja mis siin imestada: suhteliselt raske on rääkida inimestele, et naiste ja meeste palkade erinevus on halb, kui ühiskonnas hinnatakse naisi ja mehi ikka veel selle põhjal, kui palju neil lapsi on.

Samuti tundub kuidagi lootusetu selgitada, miks on tarvis tsiviilpartnerlusseadust, kui keskmine kodanik ei orienteeru isegi põhiterminites, näiteks selles, mis vahe on transvestiidil ja transseksuaalil. Teisisõnu, teadmatus valitseb täiesti elementaarsete mõistete suhtes. Mine tea, ehk on asi ka selles, et praegune majanduslik olukord ei soosi neil teemadel kõnelemist, sest kui inimesed ei tule oma igapäevaeluga toime, siis mis inimõigustest saab neile üldse rääkida? Ja kohati tundub, et Eesti on viimastel aastakümnetel ise nii suures identiteedikriisis, et ehk polegi olnud millekski muuks ruumi. See aga ei tähenda, et asjaga ei peaks tegelema.
Igatahes tekitavad kampaaniad kohati väga suurt vastuseisu. Olen kohanud palju neid, kes kahtlustavad, et niimoodi liigutatakse mingite struktuuride vahel rahasummasid. Sellele viitab näiteks Peeter Helme artiklis „Miks reklaamida võõraste intiimkäitumist ehk Avalikud lollused avaliku raha eest” (Eesti Ekspress, 9.12.2011): „Veel jaburam on aga TTÜ õiguse instituudi projekti „Erinevus rikastab” plakatikampaania. Hiigelplagudel tutvustatakse hulka kodanikke, mainides ära nende töö, huvialad, perekonnaseisu ja seksuaalse sättumuse.
Andke andeks, aga kas tehnikaülikooli (ehk meie kõigi), Euroopa Komisjoni (vt eelmiste sulgude sisu) ja sotsiaalministeeriumi (vt uuesti eelmiste sulgude sisu) raha pole tõesti mitte millekski muuks kasutada kui võhivõõraste inimeste intiimkäitumise reklaamiks?” Ma saan aru Helmest, aga ka neist, keda ta kritiseerib, sest inimesed teevad ju tööd ja neilgi peab leib lauale tulema. Mõni teine aga vaatab tänaval ähvardust, et ta töökaaslane võib muslimiks osutuda, ja kahtlustab „neegrite, pedede ja feministide” ülemaailmset vandenõu, aimamata proosalisemaid tagamaid.
Ütlen kohe ära, et ma ei tea, mis on lahendus. Võib-olla võiksid meediaväljaannete esindajad võtta suurema vastutuse ja jätta trükkimata iga sõgediku jutu, vältides sellega pidevate vastulausete voogu? Ja võib-olla on kampaaniatega üksi väga raske midagi ära teha. Saan aru küll, et kampaaniate eesmärk oleks justkui näidata, et „näete, meie oleme samasugused”, normaliseerida n-ö erinevust.

Kui kampaania solvab

Aga juhtub ka seda, et heast tahtest hoolimata napib kampaaniates inimlikku mõõdet. Ja vahel võib lihtsalt teostus alt vedada, nii et verbaalne osa on positiivne, visuaalne edastab aga hoopis vastupidise sõnumi. Kui puudega laste vanemad tunnevad end kampaaniast „Puuet märkasid? Aga inimest?” solvatuna, siis nii nad tunnevadki. See selgus Kirsti Vainküla artiklist „Reklaamid solvavad puuetega laste vanemaid” (Eesti Ekspress, 15.12.2011), kus oma emotsioone väljendas näiteks Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke. Ilmselt ei muuda nende tundeid ka tegijate selgitused, et rahvas on häid püüdlusi valesti tõlgendanud.
Ma ei väida, et kampaaniaid ei peaks olema, ja on selge, et tegijad annavad endast parima. Aga ideaalis võiks peale kampaaniate olla ka rohkem reaalset tegevust, normaliseerimine peaks algama mujalt. Tugi peaks tulema kõrgematest instantsidest konkreetsete tegude näol, mille tulemusel võib ühiskonna suhtumine erinevustesse muutuda ka reaalselt, mitte ainult formaalselt.
Et muudatused toimuksid seaduste tasandil, kas või selles, mis puudutab tsiviilpartnerlusseadust. Ja et haridust omandataks koolis, mitte ajalehtedest ja tänavapildist. Sest muidu ongi nii, nagu rääkis üks tuttav muusikaõpetaja: Tallinna algkoolis sidusid poisid klassivenna kinni ja panid talle rinna peale sildi „pede”, kusjuures ise teadmata, kes see pede on. Muide, ilmselt teeks määratult suurema töö normaliseerimise nimel ära kas või see, kui näiteks mõnda Eesti teleseriaali pandaks puudega inimese, feministi või homomehe positiivne tegelaskuju. Või kui mõnes mängufilmis otsiksid ängist väljapääsu magalatesse aheldatud naised ja meestele jääks hotellisööklates hüsteeritsejate roll.