TÄISMAHUS: Ajahambaga vääristatud mood

Sireen Vintage

Sireenide – s.t moelooja Liisi Eesmaa ja näitleja Elina Pähklimäe – häärberisse pääsemiseks tuleb vajutada uksekella ühe Müürivahe tänava erekollase ukse kõrval. Tavaliselt toimub vastuvõtt vaid neljapäeviti ja siis saavad uksekell ja vapper kollane uks ikka üsna korralikult vatti, sest poole aastaga on ärile kujunenud päris soliidne klientuur.

Sireenide tubateater on Tallinna vintage-poodidest kindlasti kõige šikim ja tuunitum, meenutades mõnd suurlinna butiiki, kus müüjad liiguvad vaid susside sahinal. Kuid eesti vintage on siiski üsna mõistliku hinnaga – kui Tallinnas jääb keskmine hind 50–100 euro kanti, siis moemetropolide parimad butiigid kooriks kindlasti topelt.

Vaadates Liisi ja Elina riidepuudel rippuvaid müstilisi olendeid aastakümnete tagant, võib aimu saada, kes võiks nendega sõbraks saada. Need kleidid ja mantlid eeldavad kindlasti kergelt teatraalset elutunnetust, õhkamist kadunud aegade järele ja ettekujutusvõimet, mis hägustab piiri argireaalsuse ja filmi vahel. Jah, need rõivad tunduvad kostüümidena mõnest heast 1950- või 1960-ndate draamast. Selliseid asju lihtsalt ei ole võimalik enam toota ka parima tahtmise korral – ehedat ajastu hõngu ei saa vabrikus sisse õmmelda.

Kuid ette on tulnud ka juhuseid, kui see ettekujutus on sireenide mängulises interjööris lendu läinud ja klient on alles kodus mõistnud: ta ei suuda midagi nii ekstravagantset ikkagi selga panna. Tüdrukud on olukorra lahendanud inimlikult ja pakkunud siis vahetuseks midagi tagasihoidlikumat oma varasalvest. Liisi moelooja haridus on poepidamisel vaid kasuks tulnud – vajaduse korral saab vanu rõivaid ka kliendi mõõtude järgi ümber teha. Kuid mitte alati! Poepidajad toovad näiteks haruldase helerohelise kleidi, mida soovis nende kuldkliendist staarpoliitik. Kuid see oleks tähendanud lühendamist, millest nad keeldusid, sest kuidas sa lähed kääridega kultuuriloo kallale.

Sarnaselt teiste vintage-poe pidajatega on ka Liisi ja Elina äri saanud alguse nende enda edevusest ja kirest. Ning arusaamisest, et kodune garderoob meenutab aina rohkem uhket moemuuseumi. Klõps käis umbes aasta eest, kui sõbrannad olid spaapuhkusel Kuressaares. Kaks naist, palju vaba aega ja veel rohkem riidekohvreid. Selline tähtede seis lõi neil järsku pirni peas põlema – miks mitte teha oma elustiilist ettevõtmine? Nii sai planeeritud puhkusest ärireis, kus kogu ärkvelolek möödus arvutis vintage-maailma avarustes, isegi toit telliti tuppa ja magama ei raatsitud jääda. Pood sai nime Liisi kassi Sireeni järgi. See peene modellikondiga valge kiisu on sireenide butiigi maskott ja diiva, kes moekire märgina ei põlga ka õmblusmasina otsas magamist.

Unetuid öid on sireenidel ka hiljem ette tulnud – Ameerika internetioksjonitel osalemine on tähendanud hoopis teises ajavööndis elamist. Kellahelin hommikul kell viis tähendab vaid seda, et tuleb teha pakkumine mõnele unenäolisele kostüümile.

Nii Liisil kui ka Elinal on oma stiil ja arusaam ilust. Liisi on pöörane: ekstravagantne, bravuurikas, kontraste, eklektikat ja eredaid toone armastav amatsoon. Elina seevastu on lapsest peale otsinud second-hand’idest pigem aristokraatlikku romantikat. Ning näitlejana on tema kujutlusvõimet turgutanud muidugi ka teatrite kostüümilaod.

Koos uue äriga on tekkinud sireenide ellu ka uued reisisihtkohad – ostureisid on neid viinud vintage’i Mekadesse Londonisse ja Pariisi. Kohapealset vintage’i Eestis pole, sest siinsed kuuekümnendad olid pigem kasinad kui kuldsed. Ja kui kunagi võis leida lääne vintage’it ka meie second-hand’idest, siis nüüd liigub seal väärt kraami üha vähem – pakutakse pigem paari viimase aasta H&M-i ja Zarat. Kuid liigub ka linnalegende leidudest, millel on museaalne väärtus. Olgu lisatud, et moemetropolides jahivad moekollektsionäärid haruldusi, mille eest ollakse valmis välja käima kümneid tuhandeid eurosid.

Parimad palad, mida poepidajad ei raatsi müüa, leiavad tee kodusesse riidekappi. Kuid vintage’il on üks oluline eripära: tihti jääb pikkusest puudu. Tänapäeva naised tunduvad oma poolesaja aasta taguste suguõdede kõrval tõeliste amatsoonidena.”

Kuigi sireenide klientide ampluaa on lai, eristab neid kolleegidest ehk näitlejate suurem kontsentratsioon – on ilmne, et sireenide stiilikadalipu läbinud kleidid eeldavad teatud hoiakut, isegi suursugusust. Liisi ja Elina on meistrid turunduse alal: värvikaid fotoreportaaže uutest leidudest jälgib nende Facebooki kontol üle tuhande inimese. Ning nad on ise oma ärile parimad hääletorud. Liisi moekunstniku ja stilisti taust loob usaldust ja Elina seriaalidest tuttav nägu meelitab poodi kliente, kes poleks eales muidu sellele mõelnudki.

Vintage-äri on koolitanud neid ka päris korralikult kostüümiajaloo vallas. Nad oskavad näiteks kraelõike, lukutüübi või allääre õmbluste järgi juba umbkaudu kleidi sünniaega määrata. See kogemus peegeldub otseselt ka Liisi loomingus. Sest tuleb kurvalt tõdeda: moemuuseumi Eestis veel ei ole ja nõnda on viimase saja aasta parimateks muuseumideks hoopis vintage-butiigid. Liisi unistab ka vintage-kleitide näituse tegemisest, et jagada peatükke kultuuriloost, mis praegu on sireenide uksekellaga butiigis varjul.

Nolita Vintage

Nolita mootor Iti Malken käib varandusejahil peamiselt Milanos. Kuid ta kinnitab, et iga aastakümne jaoks on omad kullaaugud. Ning 1980- ja 1990-ndaid on Itil piisavalt juba oma varudes, sest maniakaalset second-hand-staaži tiksub tal juba teine aastakümme. Ent Iti kinnitab ka, et kui mõni ese on leidnud tee isiklikku riidekappi, siis sealt tal enam poodi asja ei ole. Enne poe asutamist kartiski Iti enda nõrkust – võib-olla liigub liiga palju asju tema enda riidekappi ja pood jääb nälga. Kuid Nolita õnneks osutus naise süda ootamatult kõvaks.

Iti vanimad leiud jäävad 1930-ndasse. Neil haruldustel on komme laguneda, kuna siis armastati hapraid pitse ja kangad olid hoopis teise koostisega. Kusjuures Iti kinnitab, et rõiva ajamärgilisus on pigem plussiks „Mind ei häiri üldse, kui pits on veidi rebenenud või riidel plekk peal. Ma tean, et see on ju vana asi. Kuid eestlased üldiselt tahavad ilusaid asju ega lepi ajahamba jälgedega.”

Iti klientide galerii on kirju nagu tema garderoob: on teismelisi, kes tulevad ostma hunnituid kuldvöid, ja vanemaid daame, kes hiilivad nohinal mööda poodi, kuni leiavad asja, mida tõesti armastavad.
Turundusharidusega Iti kinnitab, et info äri kohta liigub peamiselt kolme kanalit pidi: Facebook, artiklid meedias ja suust suhu. Kuigi poodi on ta pidanud umbes poolteist aastat, hakkas idee idanema juba 2006. aastal Amsterdamis õppides: „Sealne vintage-kultuur oli lihtsalt nii äge! Seal on spetspoode seinast seina – 1890. aastate viktoriaanlikest hullustest kuni 1980-ndate Levi’steni.”

Oma poe asutamiseks tundus talle just masuaeg ideaalsena, sest inimeste väärtused olid paika loksunud – enam ei ihaletud vaid Viru keskuses pakutavat uut kiirmoodi. Praegune majanduslik olukord on õpetanud, et hind tuleb hoida mõistlik, liiga kallid esemed ei leia ostjat. Kuigi ka tema poest on läbi käinud mõned hinnalisemad museaalid näiteks Chaneli ja Diori moemajast.

Sireenidega arutatud moemuuseumi või vintage’i näituse idee kiidab Iti heaks, kuid äriinimesena ei satu ta sellest ka ülemäära hoogu – ta ei salgagi oma eesmärki eelkõige rõivaid müüa.

Kui rääkida hitt-toodetest, siis toob Iti üllatuslikult esile möödunudtalvise saapabuumi, kui Nolitas leidis omaniku pea 50 paari. Kuigi vintage-jalanõud on trikiga teema, sest seistes võib kumm ja liim väsida. Parimad jalavarjude varud on Iti sõnul Prantsusmaal. 

Kui veel rääkida hittidest, nimetab ta teise üllatusena kübaraid ja kombineesid. Aga meestega läheb veidi aega, usub ta – meeste turg vajab veel harimist.

Itile meeldib vintage-usu juures ka aspekt, et tema pärast ei pea tohututes kogustes uut juurde tootma. Ta eelistab kasutatud asju ka väljaspool rõivakappi – maju, mööblit, nõusid. Kuni vintage-autodeni välja. Siinkohal meenutab Iti paari suve, mille ta veetis ühe väga laheda 1960. aastate punase Volvo kaassõitjana. Iti lemmikuks on 1960-ndad, seda õhkub ka tema välimusest. Ja 1970-ndatest armastab ta üle kõige plisseeri.

Vanakraamikirg on Iti ka kohvrite kogumisega nakatanud – neid on tal pea 50 tükki ja kasutuses on need nii kummutitena kodus kui ka dekoratsioonina poes. Tihti on olnud kohvriost ka sundkäik, kui Milano riideturul pole õigel ajal pidurit vajutatud. Ei sobi ju sellist varandust mõne suvalise märsiga koju tuua!

Fankadelik

Kolmas vintage-paradiis avab oma Vana-Viru tänava alguses asuvad taevaväravad samuti uksekella peale. Trepist üles minnes võtavad Fankadelikus mind vastu kaks sõbrannat: leegitsevate juustega Kirsti ja tõmmu Liisa-Chrislin. Minu ehmatuseks selgub üsna pea, et tegu ei ole mitte sõbrannade, vaid ema-tütrega. Tõenäoliselt on peale heade geenide ka siin oma roll just selsamal Fankadelikul – tõeliselt pulbitseva ja noorusliku äri pidamine on umbes nagu reis sõpradega maailma servale.

Istume keset poodi ja joome teed. Ümberringi keeb melu: uksekell heliseb, poenurgas pügatakse juukseid ja terve hulk tüdrukuid on sukeldunud riidemaardlasse nagu marjulised mustikametsa.
Kirsti räägib hiljutise loo: „Üks mees võttis minuga ühendust ja pakkus meile oma märgirõivaste kollektsiooni, sealhulgas ka 1966. aasta Levi’seid.” On ilmne, et selliste pükste eest võivad mõned friigid maksta juba terveid varandusi. Kuid Eestis kipub meesterõivaste äri kulgema pigem kaurismäkilikus tempos ja nii ei ole mõtet terveid stangesid meestemoe muuseumiks kujundada. Kuid uus põlvkond annab lootust, et on üha rohkem on tüüpe, kes tahavad erineda massist ega lepi hiiglaslike kaubanduskettide univormidega.

Parimad kliendid on ikka naised ja hitt-toodeteks on peale õhtukleitide ehted, vinüülpaadid ja tõesti – isegi kombineed. Fankadeliku pidajaid endid kisub sinna 1960- ja 1970-ndate boheemliku vabaduse poole, aega, kui kujutlusvõimel polnud piire. Liisa lisab: „Isegi meestel olid platvormkingad – kui cool see oli!”

Saatuse vingerpussina asus umbes kahe aasta eest Fankadeliku koha peal eesti moedisaini glamuurikuninganna Tiina Talumehe stuudio. Igal juhul on kunagisest peente pitside ja siidi kuningriigist saanud paras boheemlik kaos, milles orienteerumine nõuab head stiilivaistu ja kannatlikkust.

Pood sai alguse perekondlikust (nagu selgub, on ettevõtmisse haaratud ka kõik meespoole esindajad) ideest, et kuhugi võiks teha mõnusa pesa, kus hakata kauplema kõige sellega, mida ise kirglikult armastatakse. Ruumid leiti juhuslikult ja nii hind kui ka planeering oli just paras. Nõnda tuli oma kodusest laost varandus Vana-Viru tänavale tuua. Kui alguses võeti poodi müüki ka kohalike moedisainerite loomingut, siis üsna pea sellest ideest loobuti – unikaaldisain on meie tarbijale ikka kallivõitu.

Kuid Fankadelik on siiani pigem isikupärane ajastute ja asjade assortii, sõna vintage väga ei eksponeerita. Eestis ei ole ka moekollektsionääre, siinne klient on eelkõige praktik. Nõnda ongi kõige minevamad asjad üsna turvaliselt tumedad koju-kontorisse-klubisse-kleidid. Kuid rääkides kõige hinnalisematest aaretest, teatasid fankadelikud, et müüsid just ühe Yves Saint Laurenti 1960-ndate pulmakleidi, mille hind jäi 500 euro kanti. Ja üks, mis kindel – igal aardel on oma kütt.

Mõni veider pintsak võib kannatlikult oodata, kuni tuleb keegi, kes teab: ilma selleta ei kujuta ta end enam ette! Fankadelikutel on kogemus ka 1920-ndate pitskleidiga, mis oli küll kaunis, kuid kippus lagunema. Heas vormis olevad väga vanad kleidid on nii haruldased, et kaovad käest lennult.

Tundub, et planeet on kenasti eesti vintage-müüjate vahel ära jaotatud, sest Fankadeliku põhimaardlateks on Soome ja Rootsi. Liisa on ka reisidelt Itaaliasse toonud kaasa häid leide: „Pariis on jube kallis. Ja USA-st saaks kõige paremini pidulikke ajastutruid asju. London on liiga ajast ees, neid on keeruline müüa.”

Vintage on popp ja hinnad on lennanud taevasse nagu uusaastaraketid. Liisa näitab mulle oma seljas olevat kleiti, mille soetas mõne aasta eest Pariisist kolme euroga, ja lisab: „Täna ma ei saaks kolme euro eest seal enam tassi kohvigi.”

Ema-fankadelik ei varjagi, et rõivahulluse pisik on pärit tema verest. Emotsionaalse rõivakollektsionäärina on ta ikka laste ees vabandanud, et need ei süüdistaks teda asjatus riiete kokkuostmises: „Ärge muretsege, need on nii head asjad, et neist saab kunagi vintage!” Ja fankadelikute peres on alati olnud au sees stiilipeod, olgu teemaks siis seebiooperid või Madonna eri stiilis välimus.

Nõnda on ka see pood pigem elustiil kui äriprojekt. Korra püüdsid nad teha ka täielikku inventuuri, kuid ilmselt oleks selle asemel võinud minna aasale rohuliblesid loendama. Oluline on, et inimesed lahkuks Fankadelikust õnnelikumana kui poodi tulles.

Mis on vintage?

Sõna vintage pärineb tegelikult veinimaailmast. Moeäris on see sõna vana elegantsem sünonüüm. Kokkuleppeliselt on rõivad, mis on pärit ajast enne 1920-ndaid, antiik ja enne 1970-ndaid vintage. Retro võib tähistada ükskõik millist vana asja – tegemist võib olla nii repro kui ka nostalgilise interpretatsiooniga.

Vintage-poed

Sireen Vintage
Müürivahe 22, kollane uks
www.facebook.com/SireenVintage

Nolita Vintage 
Uus tänav 3 
www.facebook.com/nolitavintage
www.nolitavintage.com

Fankadelik
Vana-Viru 6
www.facebook.com/Fankadelik

Foxy Vintage
Vene tn 6, Toomklubi
www.facebook.com/pages/Foxy-Vintage/181216065292210

Oh so retro
Suur-Karja 13
www.facebook.com/ohsoretrotallinn