Surnud ei kõnele, kuid nende tuhk koputab järelejätmatult

Imbi Paju raamat „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” on kasvanud koos tema samanimelise filmiga, kuid küpsenud pärast filmi. Ka Paju eelmine talle rohkesti kuulsust toonud „Tõrjutud mälestused” valmis filmina ja seejärel raamatuna.

Uus raamat kinnitab Paju mainet ühe-teema-autorina. Valust rääkimise kohustus koputab ta südamele, iga raamat on missioon, eriülesanne, aga ka misjon ehk valgustamisülesanne. Eesti loo rääkimine tähendab Pajule samaaegselt eestkõneleja positsiooni kõigi väiksemate ja seega nõrgemate eest, kes osutusid kuritegeliku punavõimu ohvreiks ja kelle valu vaadati sageli kõrvalseisja ükskõiksusega. Ajaloosse süvenedes, arhiividokumente ja ohvrite fotosid üle vaadates tunnistab Imbi Paju oma tulevikuusku: ta loodab, et 20. sajandi kuritegudest ja vägivallast rääkimine ümberlükkamatu dokumentaalse materjali abiga aitab selgemini näha kuristikku, kuhu viha ja vägivald viivad. Ta kinnitab: „Tahan oma tööga muuta inimeste pilku empaatilisemaks, sest ajalugu pole midagi muud kui inimese elu.”

Niisama kindlalt nagu ta on veendunud, et inimest saab parandada, usub ta vankumatult mineviku painajate esilekutsumise ja lahti harutamise raviväesse. Rääkimata lood tekitavad piina, räägitud lood on ennetavad – aitavad mõista möödunut ja hoiduda tulevikus kurja eest. „Soome lahe õdesid” võib lugeda kui „Tõrjutud mälestuste” teist osa või mõnevõrra abstraktsemat paralleelteost.

Meie kõigi õed

Mõlemas raamatus lähtutakse konkreetsete inimeste lugudest, individuaalsest mälust ning suunatakse pilk üksikisikult ajale, sündmustele ja kogemustele, millega ellujäänud peavad toime tulema. Esikteos lähtus kahest autorile väga lähedasest inimesest – emast ja ema kaksikõest – ning jutustas koos nende looga Eesti loo kui ühe väikese maa ja eriti selle inimeste purukstallamise kroonika.

„Soome lahe õed” algavad ühe eaka naise kohtumisest kauge nooruse ideekaaslasega. Oluline on, et üks naistest on teeninud Eesti Naiskodukaitses, teine kuulunud Soomes Lotta Svärdi liikmeskonda. Need organisatsioonid loodi naistele, et nad võiksid võrdselt meestega oma maad kaitsta. Nii võime öelda, et Soome lahe õed on „meie kõigi õed”. Samas peab tunnistama, et Naiskodukaitse on Eestis paljudele üsna vähe tuntud ja vähe külgetõmbav. Imbi Pajugi tunnistab, et see oli tema jaoks avastus. Avastusteni jõutakse sageli kaasa elades inimeste saatustele.

Raamat algab 2007. aasta filmivõtete meenutamisega. Selle pildi fookuses on Helmi Visnapuu, kes on peaaegu sajandi eakaaslane, sündinud 1915. Tema lugu on lühidalt jutustatud „Tõrjutud mälestustes”, uus teos ei esita seda palju pikemalt, kuid tähenduslik on Helmi tunnistus, et ta pole varem päris kõigest rääkinud, ehkki pole valu, alandust ja Siberi sunnitööd unustanud.

Nõukogude võim tegi oma maa kaitsjatest kurjategijad, naisteorganisatsiooni juhid hukati peagi pärast anneksiooni jõustumist, nad jagasid Eesti ohvitseride saatust.

Ebasoosingus ja keelatud oli ka Soomes lottade organisatsioon Lotta Svärd. Uks kahe maa vahel suleti. Soomes ei teatud kaua, mis toimub Eestis. Asunud selle teadmatuse tõrjumise rindejoonele, räägib Imbi Paju mineviku kõrval ka olevikust, sööstes kohe positsioone kaitsma, kui mõni ajaloolane või poliitik ütleb, et Eesti oli ise oma okupeerimises süüdi. Kahe maa naistest on kirjutatud eelkõige Eesti vaatekohalt, ent kuidas siis veel? Räägitakse ju mõlema maa kodukaitsjatest ja Eesti naised maksid eluga. Imbi Paju ei kirjuta ajaloolaste keeles, ta kirjutab ajakirjaniku ja esseistina (esseistikas on mõned väikesed tähelepanematused vähem olulised) ning see tagab ta kirglikele teostele vaieldamatult laiema leviku.

Helmi lugu on lõngaks, mis orienteerib lugejat ja autorit. Nimepidi või ka lugupidi on juttu ka mitmest kunagisest pikkulotta’st või Eesti naiskodukaitsjast. Raamatu selgrooks on lugu kahest organisatsioonist, mis teenisid sarnaseid eesmärke ja mille liikmed üksteist tundsid.

Õieti on teose keskseks tegelaseks raamatu autor, kes on jutustaja, uurija, lavastaja ja peanäitejuht. Raamatu kompositsiooni valitseb autori valiv tundeküllane hääl, mis refereerib ja kommenteerib, esitab fakte või osutab uurimata aladele ja unustatud seikadele.

Eestis on katmata või süstemaatiliselt puudulikult läbitöötatud alasid küllalt, sealhulgas Eesti naisorganisatsioonide ajalugu. Puuduvat korvavad mõnevõrra mälestused. Raamatus refereeritakse ja tsiteeritakse Naiskodukaitse asutaja Mari Raamoti mälestusi, mis on igale selle teema uurijale möödapääsmatud. Erika Nivanka mälestused on Eestis ilmunud kahes trükis, Anna Tõrvand-Tellmannist on kirjutanud Mai Krik, kelle uurimustele on osutatud.

Positiivne lõpp

Surnud ei kõnele, kuid nende tuhk koputab järelejätmatult, nagu osutab Imbit abistanud ja tema poolt palju viidatud Heino Noore, hukatud naiskodukaitsja poja tegevus oma ema mälestuse jäädvustamisel. See hukatute tuhk koputab ka Paju südamele, et küsida, miks on ajalugu olnud siin maanurgas nii raske, iseseisvus nii habras. Provotseerivalt esitab ta ka küsimuse: kas minevikuga tegelemine ei vii praegustest probleemidest kaugele? Kas pole aeg jätta valudega tegelemine ja otsida vastust koos uute positiivsete kogemustega? Vastuseid on rohkem kui üks.

Lugeja tõdeb (filmis oli see eriti mõjuv), et katkenud sidemete kokkusõlmimine ei tähenda lõpuks enam õigluse aega või järjepidevuse taastamist, vaid pigem eksistentsiaalset rõõmu veel ühest päevast, ühest kohtumisest, meenutamisest pärast enam kui kuuekümne aasta möödumist. Selles kohtumise rõõmus segunevad ülev ja liigutav. Imbi Paju oskab leida positiivse sõnumiga lõppusid. „Soome lahe õed” lõpetab ülekordamine: „Menneen tutkiminen ei ole turhaa, päinvastoin.”

Kordamistega juhtub sageli, et meelde jääb sõnumi esimene väljaütlemine ja viimane. Praegu on Imbi Paju visiitkaardiks „Tõrjutud mälestused”, mille emotsionaalset sõnajõudu on tal endalgi raske ületada. Kuid mälul on veel palju kõnelda.„Soome lahe õed. Vaadates teiste valu”Imbi Paju
••Hea Lugu