Stiilipuhas luule vanameistrilt

Mats Traat on eesti kirjandusmaastikul tuntud tegelane. Nii proosat kui ka luulet kirjutav autor, keda teatakse, aga tõenäoliselt väga palju ei loeta. Sellel sajandil juba seitse luulekogu välja andnud autor on sedakorda kaante vahele saanud uue teose “Soe õhtu”.

See on sõna otseses mõttes luule kogu. Kui Kivisildnik tegeleb haikudega, siis Traat tunneb ennast vabalt igas vormivõtmes. Üdini kärtskollasesse paberisse köidetud teos kannabki endas luulevormi ja -võimaluse eri tahke. Kogus on värsse lihvitud Itaalia sonetist ja antiiksest värsimõõdust lihtsakoelise vemmalvärsini; riimidest on igasugust: rist- ja täis- ja paarisriimi. See teebki Traadi kogu huvitavaks, sest ta teeb vormist oma relva, kasutab seda väljendusvahendina ega ole kasutanud ainult vabavärsi libedat teed.

Kogus on erinevad meeleolud. Kord tabab lugejat naiivne imestus maailma üle, siis jälle viiakse ta sügavasse ajaloo- ja kirjandusmaailma. See annab kogule oma näo, ka vajaliku väljumise vormist, muidu muutub Traadi stiilipuhtus ning loodusidüll ja tundelisus üheülbaliseks.

Staatiline talvekogu

Avasonett annab teosele võtme: “Ma mõttes kõnnin mereäärset rada. Taas hõrenevad, lagenevad puud. /…/ Aeg aineline. Meel romantiline teist sügavust, muud kaugust, kõrgust märkab /../” Siit koorub põhimeeleolu. See on Inimese kogu, mis räägib paljuski püsiväärtustest – igavikulisusest, ajatusest – mõtetest, mida inimesed heietavad ajast aega, jõudes teatavasse ikka, kui nooruse tormakus on seljataha jäänud. Traat kaeb enda sisse, mõtiskleb, annab vastuseid ja ei anna ka. Seetõttu ei leia kogust karjuvaid poliitilisi loosungeid ega päevakajalisi sõnavõtte. Pigem tekib mulje, et kirjandus kui ühiskonna häälekandja on astunud jälle kirjanduse enda teenistusse, sest kõigest pole mõtet kära tekitada

Teosest aimub Traadi romantilisust. Seetõttu on ette arvatult palju loodusmotiive. Eriti jääb kõlama talv oma külmuse, kõleduse ja puhtusega. Ta on põiminud selle hingeseisundiga – talv on vaikuse, puhtuse aeg. Kogu olekski sobilik talvel lugeda, kevade jaoks on ta liiga staatiline.

See on klassikahõnguline raamat. Kuna autor isegi viitab minevikule ja ajaloole, siis tahtmatult tekib lugedes assotsiatsioone sajanditaguse eesti luulega. “Nüüd meeleldi loeks Suitsu. Pärt mängima. Siis Tüür” (lk 67). Selline tunne tekib lugedes küll, justkui oleks midagi taolist juba lugenud – neid natuke liivilikke (nelik)värsse, vormitäiust otsivaid perfektsioniste, igavikuihalejaid ja samas ka midagi omanäolist ja isikupärast.

Traadi “Soe õhtu” on hästi komponeeritud teos, hea sõnavara ja vormilise ülesehitusega; mida on küll hea lugeda, kuid mingil hetkel muutub see ikkagi natuke loiuks ja uimaseks. Seetõttu kogule südant ei anna.