Sotsialisti meenutused
##Isegi asusin ta kallale pisut pika hambaga ja ega ma algusest alustada julenudki. Pikk-pikk algus on pühendet autori lapsepõlvele, aga lapsepõlvede suhtes on va Tuglas mitu põlvkonda eestlasi oma jabura Illimariga allergiliseks teinud. Nõnda kruttisin minagi paksu teose esmalt sinnamaale, kus kirjutaja juba Tartusse ja Treffneri kooli läheb. No säältmaalt jäi veel kõva kolmpoolsada lehekülge lõpuni minna. Need kulusid ludinal!
Mitmes mõttes põnev oli ja kui raamat naksti otsa sai – sest kolmandama osa kirjutamise ajal (1971) heitis Ast lusika nurka – tuli algusest uuele ringile kobida. Au ja kuulsus, respekt! Ei mingit tuklamist, puhas tunamineva sajandi lõpu Eesti elu. Selge olukirjeldamise eest tulebki seda raamatut kiita, siin ei ole mitte mingit vanainimeslikku noorpõlveilustamist või ilma-asjade ilmaasjata ümbervaatamist ühe või teise ideoloogilise nuka päält. Suur osa kirjapandud ajalugu, memuaarika kaasa arvatud, kipub ju ikka ja alati kujutama asju, nagu nad pidanuksid olema, mitte nii, nagu nad olid. Asti kirjutatus luiskamise lehk puudub.
Raamat on üsna ainulaadne selle poolest, et elupõline sotsialist Ast, kes veetnud hulga aastaid nii tsaari vangimajas kui Eesti Vabariigi Riigikogus, ei loe kuskilt otsast mingit moraali. Punavanakeste mälestused olid enamasti üsna ühe ja teadagi mis vitsaga löödud, rahvusliste kaikameeste omad, nood teisel pool merd ilmunud, samamoodi. Vaid vits teine. Ast elas teise suure sõja järel Lõuna-Ameerikas ja leidis oma otsa üleilmse kapitalismuse päälinnas New Yorgis, sovetimeelsuses ei saa teda kuidagi süüdistada ja ometi on ütlemata hüva lugeda vana inimese leebeid, kuid veendunud meenutusi.
Ado nurus viinaraha
Vahest on nood kohati liigagi leebed, sest “aeg on nagu rahustav muusika: perspektiiv süveneb, panoraam laieneb, valguse efektid pehmenevad, mõistus sondeerib ja loodib”. Veel 1952. aastal Rio de Janeiros kirjutet memuartiklis (“Nii ja naa”) kirjeldab Ast oma esmakohtumist Juhan Liivi ja Ado Reinvaldiga: “Juhanist ja Adost jäi mulle võigas mulje. Liivi traagikat püüdsin mõista; aga kui Ado Reinvald minult – poisikeseltki – viinaraha nurus, siis tundus lugu kuidagi kõverana.” Vanemas eas on ta üldiselt ka vastaliste suhtes hästi sõbralik. Isegi väga ebameeldivalt kitsarinnaline tegelane, kiriku- ja keisritruu Jaan Tõnisson muutub isikuks, “kellega suhtlesime – ja puhuti päris mõnusalt – ja kellega tuli laskuda mitmekesistesse sobingutesse”. Ühesõnaga, inimene ei sõdi enam oma tõdede eest, vaid märgib ausasti üles, kuidas kunagi sõditud sai.
Sotsialist pole bolševik
1905. aasta Vene revolutsioonist on möödumas sada aastat. Ast-Rumori mälestused aitavad paremini mõista, miks ajalugu siis ja hiljem just nõnda kulges, nagu ta kulges. Isevalitsusega opositsioonis olnud liikumiste erisusi ei ole saja aasta tagant just selgesti näha ja nõnda kiputakse kogu sotsialismiga seotut primitiivse bolše-vismi mõõdupuuga mõõtma. Et ühed punased kõik, järelikult pahad. Umbes sama rumal seisukoht nagu lääne pahempoolsete idealistide püüd enamlaste röövaktsiooni edumeelse euroopaliku sotsialismi raamidesse mahutada.
Eks inimene usub ikka seda, mida on hea lihtne uskuda. Võib inimesele puhast valet ette sööta (nt “rahareform sõi minu säästud ära”, “Siim Kallas varastas kümme miljonit”, “Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse”) ja ta on kohe särasilmi nõus. Aga tegelike, pahatihti ebameeldivate põhjuste peale on parem mitte mõtelda.
Meenub Martin Amise raamat “Koba kohutav”, mille autor on otsustanud paljastada Stalini. Teosest jääb kaks muljet: a) kõiges oli süüdi ainuisikuliselt Stalin, ja b) mitte keegi ei saa aru saadagi, mis oli kogu koleduse põhjuseks. Pole just teab kui veenev. Aga Ast-Rumori juurde tagasi tulles – ka Nõukogude Liidu hullude sigaduste mõistmine on palju lihtsam, olles tutvunud kas või põgusalt tsaariaegse revolutsionääri hinnanguvabalt kirja pandud kogemustega. Vene keisririigi karistusmasinaga seestpoolt vägagi tuttavad enamlased said selgelt aru, et kui nemad säält puhta nahaga välja jalutasid, oli masin vilets. Ehitasid vägevama. Ja juhuslikult, igas suunas peksva. Kui keegi millestki aru ei saa, ei saa keegi ka vastuhakku plaanida. Ja et omakorda sellest aru saada, tasub lugeda Asti, kes annab vastuseid, kuigi kirjutab hoopis muudest asjadest.
Sotsialismus on ikka olnud kui ohjav kutsar, kelle juhatusel kapitalismitraavlid on kaariku kuristiku asemel hea-oluühiskonda vedanud. Kui on vedanud. Eks seal kuristikus vedele kah igasugu vankrijuppe ja sääreluid. Igatahes tasuks suure vastuhaku sajandat aastapäeva tähistada näiteks raamatulugemisega. Parem teada, mis värk oli, kui vahtida minevikku läbi punaviha prillide.
