Sotsiaalkriitika ja sürrealism segunevad tellingutest puuris

                 
Sotsiaalkriitika ja sürrealism segunevad tellingutest puuris
Terje Lepp
Neljapäeval jõuab lavale Kanuti Gildi Saali selle aasta esimene esietendus. Mihkel Ernitsa lavastatud tükis liiguvad tantsijad nelja meetri kõrguses tellingutest puuris.

Kanuti Gildi Saali lava keskpunkti on mõneks ajaks vallutanud mõõtmetega 4 x 4 x 5 meetrit tellingpuur, mis tähistab idee taga oleva koreograafi Mihkel Ernitsa jaoks teist, konstrueeritud, paralleelset maailma, mille reeglid ja käitumisnormid on segu meile omastest põhimõtetest ja pea peale pööratud reaalsusest.

„Mulle tohutult meeldib töötada lavastuse nähtava poolega,” seletas Ernits õhinal puuri mõtet. „Siin peaks see tekitama tunde mingist teisest maailmast, nagu sa oleks kuskil mujal.” Puur annab talle kui koreograafile palju võimalusi, millega mängida ja töötada.


Samal ajal on talle oluline seotus pärismaailmaga, mistõttu on lavastusse sisse toodud selliseid sotsiaalkriitilisi punkte, mis on just praegu päevakorral. „Me peegeldame neid kõverpeeglina tagasi,” põhjendas ta lavale jõudnud eklektilisi mõtteid ja ideid. „Mulle meeldib omavahel siduda sürrealistlikku ja sotsiaalkriitilist. Sürrealism võimaldab asju nihestada ja mängida hetkega.”

Tegelased püüavad suunata vaatajat mõtlema inimkäitumise mustrite ning ühiskonna reeglite üle. Paralleelne maailm on seotud teiste planeetide tsivilisatsioonidega ja samas ka mitte. See maailm eeldab meie omaga sarnast reaalsust, mis hüpoteetiliselt võib olla kuskil meie maailmast sõltumatult, kusjuures samad sündmused võiksid seal areneda teisiti kui meil.

Kuigi Ernits on teinud ka abstraktsemaid töid, ütleb ta, et sotsiaalsel teatril on eeliseid. Ergutav on selle žanri juures see, kui publikul on võimalus laval olevaga suhestuda, kui tekib äratundmishetk. Samal ajal pole midagi elust otse lavale tõstetud, vaid on justkui üle võlli keeratud või tavaolukorrast erinevalt välja mängitud.

„Kehanäppajad” on, üsna kehaline lavastus. Kuigi Ernits võib seda mööndustega oma koreograafiliseks suunaks nimetada, on sellisel ülesehitusel veel üks põhjus – tantsijate väga head kehalised eeldused.

Kolm neljast on ühtlasi trupi Fine 5 tantsijad ning Ernits on üritanud neid oma tavalisest stiilist erinevalt liikuma panna. „Tundub, et neile see pingutus meeldib,” naeris Ernits, kes ise etenduses lavale ei tule. „See on neile väljakutse. Ega see kerge ole.”

Tantsijad kohanesid üllatavalt kiiresti puuri kõrguse ning selles liikumisega. „Selle juures on muidugi alati oht, et muutub tsirkuseks,” möönis Ernits. Eriti kuna laval on näha ka akrobaatikat. „Aga me üritame seda vältida, et publik peaks kogu aeg mõtlema, kas keegi kukub nüüd sealt alla või mitte.”

Publik ringlema

Publikul on Ernitsa sõnul soovitatav kõndida ümber puuri, et leida endale parim vaatenurk, samas kui toolid jäävad kahele poole tellinguid. Lavastaja sõnul tekitas see küll lisaväljakutseid, kuid tantsijaid on piisavalt palju, et alati oleks mõlemalt poolt midagi vaadata, ilma et peaks jälgima kellegi selga.

Omamoodi industriaalsesse keskkonda sobitub oskuslike tantsijate agressiivne, isegi toores liikumine. Ernitsa sõnul on laval segu liikumisest, performance-kunstist ja teatrialgetest. „Aga ma ei ürita trügida sinna, kus ma end koduselt ei tunne,” jäi ta siiski tantsukunstile truuks.

Mihkel Ernits ei ole küll tugeva tantsija taustaga, kuid teadis juba keskkoolis, mida õppima tahab minna. Ise süüdistab selles tuttavaid, kes teda Fine 5 etendustele tirisid ning oma osa olevat prantsuse lütseumi kasvatusel, mis näeb ette klassikalise balleti etenduste külastamist. Nüüdseks, pärast väikest pausi, on ta taas koolis ning õpib magistriastmes koreograafiks, proovides haarata koolist kõike, mis talle kasulik ja vajalik tundub.

Lavastamisel aitab Ernitsat Külli Roosna, kes on palju näinud ja teinud noor vabakutseline tantsija. Fine 5 trupist teevad kaasa on 2006. aastal I.D.A. tantsufestivalil parimaks nooreks tantsijaks tunnistatud Laura Kvelstein, 2002. aastal tantsule pühendunud Rain Saukas ning väga tugeva võistlustantsu taustaga Jörgen Kapp.

Ah jaa, lõpus pidi puänt ka olema.

Esietendus

„Kehanäppajad”

Idee: Mihkel Ernits

•• Lavastus: Külli Roosna, Mihkel Ernits

•• Esitajad/koreograafid: Rain Saukas, Laura Kvelstein, Jörgen Kapp, Külli Roosna

•• Lavadisain: Maarja Mõtus

•• Valguskujundus: Revo Koplus

•• Esietendus 21. jaanuaril kell 19.30 Kanuti Gildi Saalis

•• Etendused 22., 23., 27. ja 28. jaanuaril


LISA OMA KOMMENTAAR
Selle artikli kohta ei ole kommentaare
Nimi
Kommenteerimistingimused
Eesti Päevaleht - viimased uudised
Ilma idast tulnud arstideta ei saakski Virumaal haiglat pidada
„Tere, Eesti!” ütleb Peterburist Kohtla-Järvele tööle tulnud tohter Dmitri Milovidov. „Tere!” ütleb Eesti vastu. „Sind on meile hädasti tarvis!” Sama käib Moskvast saabunud Igor Vagimovi kohta. Foto: Rein Sikk
Ligi kümnendik Kohtla-Järve haigla tohtritest on saabunud endise Nõukogude Liidu riikidest.

Ilm

4 tunni prognoos:

Vaata.ee
-56%
19,80 €
Digipiltidest isikupärane fotoraamat EventLabilt -56%
Vaata
Elegantne puhkus kahele koos õhtusöögiga Riia vanalinnas -55%


M-kindlustus
SMS laen