Soome lahe kaldalt suurmaailma

OSKAR KRUUS

kirjandusloolane

raamat

Kai Laitinen AINO KALLAS Uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast

Sinisukk, Tallinn 1997

Soome professori Kai Laitise raamat Aino Kallasest on eelkõige adresseeritud haritud lugejatele, kuid ka teistel on siit võimalik mõndagi nautida.

Tutvustatakse siin nii Londoni suurmaailma elu kui ka Kassari imepärast loodust, armastuslugusid nii kirjaniku elus kui ka ajaloos ja ilukirjanduses, nii minevikuks saanud inimesi kui ka nende tõekspidamisi.

Heino Puhveli toimetatud "Eesti kirjanduse ajaloo" III köites 1969. aastal saavutati seda, et Hella Wuolijoki ja Aino Kallas kuulutati eesti-soome ühiskirjanikeks ja lülitati eesti kirjanduslukku.

Akadeemilise kirjandusloo peatoimetaja Endel Sõgel oli küll Aino Kallase vastu, pidades teda kodanluse kirjanikuks, kuid eesti kirjandusloolased ei toetanud teda ning August Eelmäe kirjutas Aino Kallase käsitluse.

Aino Kallase peamiseks käsitlejaks on soome professor Kai Laitinen, kes alustas uurimisega juba 1951. aastal. Ta on Kallasest avaldanud kolm soomekeelset raamatut, nendest esimene - "Aino Kallas 1897-1921", on tema 1973. aastal kaitstud doktoritöö.

Kirjastuse Sinisukk väljaandena ilmunud eestikeelne raamat "Aino Kallas" pole Laitise monograafia kahe köite mehhaaniline ühendus, vaid Tartu kirjandusteadlase Sirje Oleski poolt viiendiku võrra lühendatud, kitsendades ainult soome keeles ilmunud teoste vaatlust. Eestikeelne raamat on aga praegugi liiga mahukas ja kallis.

Monograafia I osas on dr Laitinen palju vaeva näinud eesti kirjandusloo sajandivahetuse ajajärgu, eriti "Noor-Eesti" vaatlemisega. Soomlasel on raske meid selles lõigus millegi uudsega üllatada.

Peale Kallase peateemade ja tausta on uurijat huvitanud ka kirjaniku elulugu, tema teoste genees ja stiil. Laitinen kasutab oskuslikult vanamoeliseks tembeldatud biograafilist vaatlust, mille Georg Brandese töödele toetudes eesti kirjandusteaduses arendasid välja Tuglas ja Suits.

Laitinen näitab sugestiivselt, kuidas Kallase kolm armastuslugu (arst Juhan Luiga, maalikunstnik J=B0nis Rozent=B0lsi ja luuletaja Eino Leinoga) ajendasid teda looma oma tippteoseid keelatud armastusest ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundi mõrsja").

Kuid Laitinen pole piirdunud biograafilise meetodiga. Monograafia teises osas analüüsib ta moodsale kirjandusteooriale toetudes üksikasjalikult Kallase teoste stiili. Narratoloogiliste situatsioonide eritlemisel toetub ta ka vene teadlaste Mihhail Bahtini ja Juri Lotmani uurimustele, kuid üllataval kombel ei leidu nende kahe teoseid kasutatud teoste nimekirjas. Nähtavasti ei ole Bahtini ja Lotmani raamatud Soomes kättesaadavad ning Laitinen on nende seisukohtadega tutvunud soome uurijate vahendusel. Saame teha nukra järelduse, et Tartu ülikooli kirjastus ei ole osanud Lotmani teoseid Soomes müüa.

üllataval kombel ei huvitu professor Laitinen kuigi palju Kallase teoste retseptsioonist. Kui "Barbara von Tisenhuseni" vaatluse lõpul leidub lühiülevaade Soome ajalehtede vastukajadest, siis hilisemate teoste puhul on nende kriitikale viidatud üpris harva.

Monograafia eesti keelde tõlkimine on olnud raske ülesanne, Laitinen esitab siin on tsitaate mitmest keelest ning analüüsib stiilinüansse. Sirje Kiin on tõlkimisega hästi toime tulnud, mõnedest moeröögatustest oleks soliidsuse nimel võinud siiski hoiduda.

Laitise "Aino Kallas" on meeldiv raamat nii sisult kui ka väliskujult, varustatud ka rohkete pilditahvlitega. Kasutatud allikate teatamine on võtnud küll palju ruumi, kuid ikkagi oleks tahtnud näha ka isikunimede registrit.