Sõnaosav ja kujundirohke mäng kontoris pärast tööd
Mullusel näidendivõistlusel teise koha saanud Siim Nurkliku teos ei meenuta eriti traditsioonilist näidendit, kuid seal on üks kujund, mis on eelkõige teatrilavale loodud. „Mängime mängu,” ütleb üks tegelane, ja nii hakkavad pihta mõttemängud, mis toovad iroonilises toonis välja ühiskonna viltused väärtushinnangud, eelarvamuste rohkuse, pealiskaudsuse, ent ka inimlikkuse.
Kuid mängud on ka pea ainuke õlekõrs, mille autor lavastajale pakub. Nurklik jätkab pikkade monoloogide, lühikeste uusaforismide ja tabavate mõttekildudega. Kõige selle kokku köitmiseks on teatris kõva tööd tehtud.
Ühest sellisest „peatükist” on noor lavastaja Lauri Lagle saanud inspiratsiooni loomaks tegelased ja tegevuspaiga, milleks on tööpäevajärgne tühi kontor (kus tegeletakse kivitoodetega ja mille reklaamlause on „Õnn on kivi kujuga”…).
Tühjas kontoris tunnevad neli tegelast end vabamalt
kui nende põhimõtetest ja arusaamadest kaugenevas ühiskonnas. Nad mängivad mänge, loovad stseene, vahetavad mõtteid, räägivad lugusid.
Kujunditerohke lavastus, kus näiteks poelettide kujundamise ja asjade paigutamise teooriate tutvustamise ajal täidetakse kotte õhuga, on fragmentaarne ja sobib ilmselt ühiskondlikult ärksale noorsoole, kes tunneb laval ehk ära osa oma mõtteid. Laval näidatakse müüdiloome kaudu konstrueeritud tegelikkust, äraostetud inimesi, võltsi avalikku ruumi, tarbimisühiskonna fenomeni, samuti tervitatakse majanduskatastroofi.
„Kas ma olen nüüd elus”
Autor: Siim Nurklik
Lavastaja: Lauri Lagle
Osades: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding
Draamateatri väikeses saalis
Etendused 21. ja 30. aprillil
 |
  |
 |
