Sõjaajaloohuviline, võta vabalt!
Koostajate hiiglaslik töö väärib tunnustust, ent okupatsiooniaega valgustatakse napilt.
Vastupidi koostaja Kristjan Lutsu soovitatud valveseisangule annaksin Eesti sõjaajaloo teejuhi kättevõtjale pealkirjas toodud soovituse. Enam kui viiesajast objektist koosnevat teekonda ei saa läbida marsisammul, vaid matkates. Raamat sobib ühte riiulisse Tiit Hundi „Eestimaa looduse teejuhi”, Indrek Rohtmetsa „Kultuuriloolise Eestimaa” ja Tiiu Viirandi „Eestimaa. Kultuurituristi teejuhiga”. Kuid kõnealune teejuht on neist oluliselt mahukam ja selle kirjutamisel on osalenud tervelt 26 autorit-konsultanti. Sellise koguse info töötlemise, kontrollimise ja teksti toimetamise töö eest tuleb tunnustada toimetajaid Toomas Hiiot, Mart Lättet, Kristjan Lutsu, Siim Õismaad. Teejuhi sissejuhatuseks pakutakse ülevaadet Eesti sõjaajaloost ja siis algab teekond maakondade kaupa. Üksteise kõrval on keskaegsed linnamäed ja lahingupaigad, rohked Vabadussõja mälestusmärgid ja punaarmeelaste monumendid ning Nõukogude armeest jäänud objektid kuni taasiseseisvunud Eesti militaarajaloo ja sellega seotud isikuteni välja.
Kui mõne objekte puhul on tõepoolest tegemist esmapilgul tähelepandamatu kivihunnikuga (näiteks Valipe kindlustatud mõisamaja varemed) või betoonjurakatega metsa all (näiteks Kübassaare rannakaitsepatarei), siis teiste puhul on tegemist teada-tuntud Tallinna ehitistega, mille algset otstarvet ei pruugita enam mäletada. Näiteks et õpetajate maja Raekoja platsil on kunagine ohvitseride kasiino ning praegune kaitseministeeriumi ja NO99 teatri hoone oli mõeldud samaks otstarbeks. Omapärane mälestusmärk on eramaal asuv metsavendade langemiskoht Ahja jõe ääres. Huvipakkuv on okupatsiooniarmee objektide käsitlus – teiste sõjaajaloo objektide puhul leiab enamasti kohapealt asjakohased selgitused, ent nende puhul ei teaks raamatuta, millega on täpsemalt tegemist.
Konteksti jaoks oodanuks eraldi ülevaadet Nõukogude armee kohalolekust ja tegevusest, nagu seda mõne alateema puhul on tehtud. Kui palju oli Nõukogude vägesid Eestis eri ajajärkudel? On ju näiteks tollast Põhja-Eestit iseloomustatud ka kui üht suurt garnisoni.
„Eesti sõjaajaloo teejuht” aitab sõjaajalugu nähtavamaks muuta, avardab suhet ajalooga ja toob seda lähemale, asetades sõjaajalooga seotud ja erinevalt laetud mälupaigad mitmekesisele ja eelarvamusvabale mälumaastikule. Tõepoolest, esitus pole ühest narratiivist lähtuv ega pealetükkiv, kajastamist leiavad eri ajal ja eri vaenupoolte tekitatud objektid.
Teejuhi kasutamise teevad mugavamaks sõjaajaloo kalender, objektide, koha- ja isikunimede register. Ingliskeelsele väljaandele tasuks mõelda küll – mitmekesine ja kompleksivaba, eri vaatenurkadest lähtuv teekonnapõhine lähenemine aitab meie ajalugu tutvustada.
„Eesti sõjaajaloo
teejuht”
Kristjan Luts
EPL ja kindral Laidoneri
muuseum
 |
  |
 |
