Silver Sepp vahendab pärimustantsu keemilisi hetki

— Hakkan igaks juhuks kõige-kõige-kõige algusest peale – kuidas sa muusika juurde sattusid?

— Hehehe. Seda poistekoori juttu ma ei räägikski.

Mul oli kindel plaan – Viljandi kultuuriakadeemia. Teadsin keskkoolis, et ei proovigi kuhugi mujale ega pingutanudki muu nimel. Tulin siia, ja siin silmad avanesid. Lõpetasin hoopis džässiosakonna, aga siin koolis on side pärimusega nii tugev, et nüüd olen enda helikeelt otsinud džässi ja pärimuse kaudu. Ja midagi ka leidnud.

— Aga alguses olid sul trummid?

— Trummid on olnud selline kõrvalharu, praegu mängin ansamblis Ro:Toro, mis on rohkem eksportvärk – me Eestis eriti ei mängi, tuuritame välismaal. Tihtipeale on muusikas kaaslase valimise juures kõige tähtsam isiklik side. Tänu sellele on mind kindlasti võetud siia-sinna trummi mängima.

Iga asja taga peab olema lugu, ma tunnen, et Ro:Toro kannab seda hästi. Juba ansambli koosseis: traditsioon, džäss-saksofon ja rokk-kitarr on pandud kokku kodus tehtud trummidega... Seal on sees nii palju lugu, et sellega on lihtne inimestele muljet avaldada.

— Kuidas see kõik siis lõpuks tantsu juurde välja jõudis? See on sul ju rohkem viimase aja areng?

— Võib küll nii öelda. Kunagi ma mõtlesin küll, kas õppida muusikat, koreograafiat või teoloogiat. Siis oli muusika kõige kindlam muidugi, ma olin sellega enne tegelenud ka. Aga see teema vaikselt arenes kultuuriakadeemias olles.

Džäss- ja pärimusmuusikaosakonna vahel on tihe side. Mind võeti mitmesse tantsuetendusse muusikuna. Kogu aeg kauplesin ka endale väikesi tantsuosi. Tohutu tung oli tantsida. Vahel nad ikka andsid mulle mõned sammud. Viimane kindlus tuli sellega, et üks meie tantsija, nüüdistantsu koreograaf Ele Viskus kutsus mind oma diplomietendusse tantsima. See oli moodne duoetendus, mis andis kogemuse ja kindluse seda asja ka ise teha.

Üks asi on see ajakohasus ja lavastuslik pool ja julguse tulek... Aga teine on pärimuslik pool, mis on kuidagi iseenesest minu ellu imbunud. See etendus on tegelikult mu magistritöö Telemarki ülikoolis, ma kirjutan juurde teoreetilise osa, mis argumenteerib variatsioonide osa pärimustantsus. Impulss tuli ka Norrast, kus ma nägin sealse tantsu elavat traditsiooni.

— Ja sa leiad, et Eestis on traditsioon hääbumas ja seda peab äratama?

— Jah. Me oleme seda Jaak Johansoniga palju arutanud. Oma tantsimise, just pärimusliku tantsimise, ja laialt vohava rahvatantsu või lavarahvatantsu vahele tõmbaksin ma selge joone. Eestis on mingil hetkel juurtest nuga läbi käinud. Rahvusliku ärkamise teema (tänu millele rahvus ilmselt ka püsib) on alles, aga samas on minema pühitud võimsad põlvkonnad, kes pärimuse tuld hoidsid. See tuli on vahepeal ära kustunud. Praegu tekkinud vormid on nii ja naa. Nad ei kanna seda väge, mida ma kujutan ette, et kandsid omal ajal võimsad lauljad ja võimsad tantsijad.

— Kuidas seda tagasi tuua?

— Seda on võimatu teha. Tagasi ei saa tuua, aga mingite elementide kombineerimisel saab seda uuesti luua. Või tekitada soodsad tingimused ja mängida arhiiviasjadega ja tänapäevasusega ning neid kombineerida, et üles leida see arhailine, mis toimib nüüdki. See on muidugi paras kunsttükk.

— On sul selle kohta mingi juhend, kuidas neid elemente maitsekalt ühendada või kombineerida?

— Ma pigem ei mõtle seda nii, et ma segan nüüdistantsu ja pärimustantsu. Pigem räägiksin pärimustantsust, millele lisan enda tunnetuse. Võtan vanad elemendid pärimustantsust ja arhiividest, aga ühendan ja varieerin neid uutmoodi. Eks hea maitse piir on tunnetuslik.

Rahvamuusika on hakanud jõudsasti arenema, seda on hakatud uurima, on tulnud karismaatilisi pillimängijaid, kes mõjuvad mulle kui tantsijale kaasakiskuvalt. Seda varem ei olnud. Kui muusika areneb ees ja tants areneb järel, võib tekkida uusi vorme, kuid olemus või tunnetus jääb samaks. See on meile pärandatud.

— On sul aimu, miks tantsuharjumus hajus?

— Vanasti oli inimese identiteet kogukonnas, polnud tohutuid valikuid, kuhu kuuluda. Füüsiliselt raske elu soodustas tantsimist ja pühapäeva pidamist. Samas on tung tantsimisele ka praegu olemas, rahvatantsurühmi on tohutult ja staadionid täituvad.

Jaak Johanson ütles hästi: kui sa pole näinud vanaisa tantsimas, siis sul pole ettekujutust, milline üks tants võib välja näha. Ta tõi näite, kuidas tantsisid teismelised Ungari rahvatantsupoisid. Tüdrukud oli peajagu pikemad, aga noormeestel ei tekkinud küsimustki, kes tantsu juhib või kas ta on piisavalt mees. Mehe ja naise rollijaotus antakse kaasa lapsepõlves, praegu on see nõrgem kui vanasti. Kui oled näinud vanavanaisa või vanaisa tantsimas, siis sa ei kahtle, et sina juhid, ja tead täpselt, mida sa teed... Pagas on sulle edasi antud.

— See on juba väga lai küsimus – kuidas nende rollide lahustumisse suhtuda?

— Ehedat jääb järjest vähemaks, aga samas pole kõik ka täiesti lootusetu. On võimsaid mehi ja võimsaid naisi, kes annavad väge järeltulevatele põlvedele edasi, aga ühiskond sõidab küllalti lahtise tüüriga ikkagi. Meedia pušib püramiidi tippe.

Kas või Superstaari-saade – Jaak Johansoni näide jälle, olen temaga palju rääkinud viimasel ajal – see paneb püramiidi tippu ühe noore inimese, kellel puudub vundament ja teadmine, miks ja kuidas ta midagi teeb. Taustsüsteem on nõrk. Tundub, et kõik on hästi, aga tegelikult ei ole see sügavama sisemusega seotud.

— Mida tants sulle annab?

— Tants on mulle andnud eredaid kogemusi. Mäletan paari kogemust Inglismaalt, kus toimus üks ansamblite festival, kus tantsiti tõeliselt. Ruum ja aeg muutuvad ebaoluliseks, kahe inimese vahel tantsupõrandal hakkab toimima keemia. See on nii harv. Ma arvan, et tänu tantsimisele olen kogenud neid keemilisi hetki.

— Sa nüüd ka õpetad tantsu, eks?

— Jah, kergelt. August Pulsti õpistus. Sel nädalal sai just selgeks, et juulis, enne folki, on tantsukursus, mis käsitleb variatsiooni ja isikupära pärimustantsus. See on põnev avastamismaa, ma pole seda palju teinud. Oma mõtete sõnastamine ja edastamine loob korrapära ka enda peas.

— Sa ei õpeta ju ometi lõputult põhisammu kombinatsioone kordama?

— Näiteks labajalg. Eks see on nagu pillimänguga, et õpime noodid selgeks ja mängime elu lõpuni. Samamoodi on mõnes mõttes ka tantsuga – on mingid elemendid, mille vahel saab valida. Samas pole need suletud elemendid. Mina lähenen neile vabamalt. Mingi baas jääb, moodustab tuuma. Põhituum lähtub muusikast ja seda ei saa väga muuta.

— Miks on su etenduse nimi just „Tantsumasin” ja miks just kosmofolkloorne?

— Kosmofolkloorne sellepärast, et kosmos peegeldub Tiit Kikase viiulimängus. Kosmos on heli ja kosmos tähendab lõputut võimaluste hulka, minu jaoks ka mingit fluidumit, ruumi tekitavat helimaastikku.

Nüüdistants tuleb minu arvates kosmosest – igaüks teeb põhimõtteliselt oma tantsu, tal on vaba valik, kuidas läheneda. Folkloori pool on selge, see on tuum.

Tantsumasin kõlab ilmselt enne etendust masinlikumalt kui pärast etendust. See ei ole midagi ranget ega hammasratastega. See räägib inimese, ühe mehe elust. Iga inimese elu on täis valikute sundust ja edasi liikumist. Mees nagu tantsumasin. Kõik.

Kes ta on?

Silver Sepp

Sündis septembris 1982

•• Õppis Viljandi kultuuriakadeemias pop-džässi

•• Õpib Norra Telemarki ülikoolis magistrantuuris folkkultuuri

•• Ansamblid Ro:Toro, Bombillaz ja Udupasun

•• Töötab pärimusmuusika aidas helitehnikuna ja August Pulsti õpistus pärimustantsu õpetajana

•• Oli osaline Jaan Tätte Vilsandile asumisest rääkivas muusikalis „Tulen homme” ja lavastas tänavuse pärimusmuusika festivali avaetenduse.

•• Eile ja täna nägi ja näeb teda pärimusmuusika aidas tema lavastatud etenduses „Tantsumasin”, mis juhatab sisse tantsule pühendatud Viljandi pärimusmuusika festivali hooaja. Lubab, et kindlasti ei jää need mängukorrad viimaseks, ka Skandinaavia on masina kogemisest huvitatud.