Siiras maailmavalu ja selle üle irvitamine üheskoos
Katrin Piile ja Remo Randver avasid Polymeris maalinäituse “Horrorkonserv”.
Katrin Piile on kahtlemata vägagi lootustandev maalija. Võib-olla üks nendest, kes kunagi defineerivad Eesti maalikunsti nägu. Vaadates väljapanekul kõigest kahekümneaastase kunstniku töid, võiksin tema peale panuseid panna küll.
Piile suureformaadilised figuratiivsed maalid on efektsed, nad on meeldejäävad nii sisu kui ka teostuse poolest ning hinge kriipivalt ilusad. See realism pole Kaido Ole koolkonna külm, mustvalge ja steriilne dokumenteerimine. Nendes maalides on isiklikkust ja draamat.
Piile tööde puhul mõjub intrigeerivalt ilmselge koomiksite mõju, vägagi on näha näiteks kultuskirjaniku Neil Gaimani teoste illustreerijate mõju. See aga paigutab Piile kunsti kõigest eri subkultuursete nähtuste hulka ega mõju fantasy art’i moodi süüdimatu kitšina, vaid on hoopis üks põhjuseid, miks tema maalid on mõjuvad ning miks ka nende detaile ja maalitehnilisi-joonistuslikke nüansse on äärmiselt huvitav vaadata. Seda ei tule noorte hüperrealistide loomingut vaadates just sageli ette.
Eksistentsiaalsed karikatuurid
Nagu öeldud, tegu on äärmiselt isikliku näitusega, ka portreed Katrin Piile maalidel on vaid temast endast või partnerist Remo Randverist. Üldiselt mõjuvad kujutatavad süngete, ühteaegu ka imeilusate koomiksikangelastena.
Ootamatu dialoog tekib kunstnikepaari kahe maali vahel: üks on maalinud teist koos tsitaadiga Randveri maalilt. Mainitud maal mõjub ühtlasi (poolkogemata?) austusavaldusena Vrubeli “Deemonile”.
Remo Randveril on Katrin Piile romantilistele kangelastele, nüansirikkale säravale teostusele ja isiklikele lugudele vastu panna anarhistlik absurdihuumor. Väikseformaadilised maalid ja joonistused, millel pole midagi ühist Piile tehnilise perfektsionismiga, segatuna näilise lohakuse ja juhuslikkusega.
Need maalid on otsekui eksistentsiaalsed karikatuurid, täis nii siirast maailmavalu kui ka selle üle irvitamist. Kas saab minna omas laadis veel kaugemale, kui maalides liiklusmärgi üldistatuse astmega sinistel lainetel ujuvat väikest kollast parti, kes mõtleb: “Lõunasse. Lõunas saab keppi”?
 |
  |
 |
