Show must go on

[Alo elu. Vahur Kersna mälestussaade helilooja Alo Mattiisenist ETV-s.]

Suvised portreesaated kolmest tenorist kinnitasid: kaua shõumehe imidzhit viljelenud Vahur Kersnale on loomupärasem (kaadritagune) inimesse süvenemine.

Telesaatena "Alo elu" Kersna suvist rekordit ei ületa: saated Joalast, Mägist, Linnast kuuluvad meie teleportretistika paremikku üldse. Aga mõõta sõbra saadet sõbramälestusest samade kriteeriumidega on kretinism ja ketseritegu.

Krooniline materjalinappus

"Kui kahju, et me õigel ajal ei osanud teda rohkem jäädvustada," on ikka jälle ohatud. Ka kaugelt pikemate Elude puhul, rääkimata 3...-seks jäänud Alost. See paratamatus näib "Alo elu" tegijatel (rezhissöör Maire Radsin) õnnestunud vaat et tugevuseks välja mängida. Erisusena räägib mälestussaade Alo elust nii nagu ta ise pidas elu ajal vajalikuks ja võimalikuks rääkida. Teisisõnu - Kersna on oma portreena Alost kokku pannud valiku Mattiiseni enda poolt lindile räägitust. On sümpaatne, et "materjalipuudust" pole siin hakatud mätsima traditsioonilise manuliste meenutustega, kus kõnelejad kadunukest kiites ei unusta ka ennast.

Mattiiseni häält, monolooge pildis saatvad mustad-valged klaveriklahvid, üha voolav tulvavesi ja schwitzerlikud pahklikud puutüved ei jäta kahtlust - show must go on. Olgu pealegi, eks telekujundid peavadki olema üldarusaadavad. Olulisem on, et tervikuna jääb meie Noore Helilooja portree mõõdukaks, on parasjagu eleegiline, kaldumata sentimenti ega pateetikasse. Lugu algab, nagu ikka, lapsepõlvepiltidega ja kaadritega koolimajast. Mõjub ühtäkki tunne, et seekordne klassiku elulugu on nii noorest mehest.

üks aja lugu

Portreesse komponeeritud Mattiiseni teoste katkendid lubavad ilmselt igale vaatajale omi mõtteseoseid ja ajalugu. "Ei ole üksi ükski maa" - 1987, oi aegu... Mis üllatab - millised lauljad, tämbrid meil ritta panna olid! üks laulva revolutsiooni hümne, mis lihtsalt lauluna, ilus kuulata ka nüüd, üle poliitilise aja elanud.

Isamaalaulud - milline rahvas ja poliitikud ühele väljakule mahtusid! öö-TV imelaulmine - millised saatejuhid ühte kaadrisse! (Kelle pärast või mille nimel eesti rahvas täna hommikuni televiisorit passiks!)

Eesti elu "Rohelise muna" mõistukõnelisusest "Eestile on kombeks üks president korraga" groteskse animatsioonini. Isamaa poolt kinni makstud muusika ja muusiku vihjeni. Ja eleegiani "Sinus endas talv".

Helilooja, kelle elu kiireks tõusuhetkeks oli olla sõna otses mõttes laulva revolutsiooni dirigendiks. Otsekui johnlennonlike suurte plaanide katteks kõlavad meie Läbipõlenud Muusiku enda suust sõnad: on suur oskus õigel ajal surra, jään selle peale lootma.

Mis võiks olla veel mõrkjamalt magus, kui leida tagantjärele kinnitust ettemääratusele. Tabada sõnade, loomingu, elu taga saatust. "Jah, eks see oli ette määratud," noogutab televaataja "Alo elu" lõputiitrite joostes rahulolevalt ja võtab suuna külmkapile... Pärast tiitreid tuleb Alo Mattiiseni päris "Lahkumine".

MEELIS KAPSTAS