Semiootika aia värsked viljad

Priit Põhjala

semiootik

Sel aastal on ilmunud juba õige mitu omamaist semiootika-alast kogumikku, kuid selles artiklis tutvustan lähemalt sügissaaki – Eesti semiootika seltsi jätkuväljaande Acta Semiotica Estica kolmandat ja Tartu ülikooli semiootikaosakonna võrguajakirja Hortus Semioticus esimest numbrit. Üks neist on traditsioonilisem paber- ja teine moodsam internetiväljaanne, kuid nad on mõneti sarnased, kätkedes kõige erinevamate nähtuste semiootilist-kulturoloogilist käsitelu teaduslike lühiartiklite vormis. Sestap sobib neid tutvustada ühe kirjatöö raames.

Acta Semiotica Estica, mis võttis 2001. aastal ilmunud esimeses numbris ülesandeks eelkõige teadusliku dialoogi tekitamise, enesekriitilise semiootilise mõtlemise arendamise ja eestikeelse semiootikaterminoloogia korrastamise, on valitud rada pidi edasi liikunud ja mitmes mõttes (näiteks kujunduslikult ja keeleliselt) meeldivalt edenenud, sekundeerides nüüd vajaliku täiendusena vanemale Eesti semiootikaperioodikale – Tartu Semiotics Library, Dissertationes Semioticae Universitatis Tartuensis ja Sign Systems Studies, millest viimane on muuseas maailma vanim semiootikaajakiri. Acta kvaliteeti tõstab nüüdsest alates ka rahvusvaheline toimetuskolleegium.

Kolmandas numbris käsitlevad Luule Epner ja Anneli Saro identiteediküsimusi Eesti teatri kontekstis, Martin Rünk eneseinter-pretatsiooni muutumist kunstis, Laura Kuusk foto tähendusmehhanisme, Maarja Põld ja Ester Võsu rituaale organisatsioonikultuuris, Viivian Jõemets häält, Mari Niitra nimesid lastekirjanduses, Markku Eskelinen kübertekstiteooriat ja laiendatud narratoloogiat ning Rauno Thomas Moss varakristlike eremiitide praktilist semiootikat.

Andreas Ventsel analüüsib juhikultust, Berk Vaher tegeleb oma ja võõra problemaatikaga teatris ning Katre Pärn kirjutab semioloogilisest kinokeeleteooriast. Eraldi osad on pühendatud Gregory Batesonile ja Juri Lotmanile. Lisaks pakutakse traditsioonilist ülevaadet semiootikute tegemistest – 2005. aasta kroonika.

Hortus Semioticus (www.ut.ee/hortussemioticus) koondab peamiselt noorema põlvkonna semiootikute töid. Ajakirja eesmärk on “arendada uusi teemasid ja valdkondi ning laiendada semiootika akadeemilist kandepinda”. Esimese numbri artikleid ühendab oma ja võõra problemaatika – selle fundamentaalse vastanduse kaudu vaadeldakse kõige erinevamaid nähtusi loomulikust keelest kuni psühhopatoloogiateni.

Valik näiteid ligi 30 artikli hulgast: “Julia Kristeva “oma” ja “võõra” piiridel” (Alo Joosepson), “Kehast kui omast võõrast” (Leene Korp), “Nukk: oma ja võõras” (Tuuli Raudla), “Milline nimi on “oma”?” (Kristin Vaik), “Mäletan unes ja ilmsi – olen mina” (Katre Väli), ““Oma” ja “võõras” Brecht ehk kultuuride tõlkimisest” (Pille Kruus). Kirjandusest puudutatakse lisaks Bertolt Brechtile veel Karl Ristikivi, Jaan Kaplinski, Emil Tode, Daniil Harmsi, Mehis Heinsaare, Viktor Pelevini jt loomingut  ning arutletakse kirjaniku biograafia üle.

Semiootiline-kulturoloogiline keel ei pretendeeri analüüsitavate nähtuste lõplikule lahterdamisele, vaid otsib nendele lähenemiseks üha uusi võimalusi ja vaatenurki, lähtudes sealjuures põhimõttest, et dünaamiline kirjeldus ja mõistmisviiside rohkus rikastavad nii objekti kui ka selle tarbijat. See ongi ülalkirjeldatud kogumike olulisim praktiline väärtus – pakkuda välja aktiivsema ja mitmekesisema kultuuritarbimise ja eluvaatamise võimalusi, vabastades vaatluse all olevad fenomenid ebarutiinse kirjelduse kaudu nende igapäevasusest ja tardumusest.

Loomulikult lisandub praktilisele väärtusele puhas intellektuaalne nauding, lugemis- ja mõtlemislust ning “semiootika kirjutava koosluse teaduslik väljendusrõõm”, nagu ütleb semiootik Kalevi Kull.