Seks ja surm vaikeluna kinoekraanil
Seks ja surm, nagu on pealkirjastatud uute Eesti lühifilmide kassett, eeldavad justkui inimkesksust. On ju seks ja surm midagi inimesest endast… Aga võta näpust, tegu on pigem mõnusate liikuvate natüürmortidega, kus inimene on kui huvitav liikuv objekt pildis.
Neljast lühifilmist ei küündi ükski teos selleni, et näitleja loodud kujundijoonis kuidagi maksvusele pääseks. Isegi ligi pooletunnise pikkusega teostes ei teki kaadris terviklikku inimese lugu ja inimkarakterit, kus oleks kunstikohaselt ammendavalt elumõistmise sügavust.
Ajada nende lühifilmide justkui ühe vitsaga löödud puudus näitleja kaela oleks lihtne ja samas pinnapealne. Sest nagu on öelnud poola filmimees Jerzy Stuhr, on näitleja filmikunstis lavastaja meelevallas, montaaĻiga võib saavutada näitleja taotlustele vastupidiseid tulemusi või siis saab üldse näitleja välja lõigata. Küllap tuleb “inimeste kadu” neis lühifilmides otsida laiemast ringist.
Inimese dramaatilist rida võib käsikirjas (eeldusel, et filmid ikka on käsikirja põhjal üles võetud) näha Priit Pääsukese “Mustas Peetris” ja Marianne Kõrveri “Amatöörides”. Tanel Toomi “Teises tulemises” on inimese lugu ja tema tegevust kümneks minutiks, sõdur Thomase (Rasmus Kaljujärv) lahingus surnud kaksikvenna laibaga ringikolamist eri maastikes võib ju venitada ka tunni aja peale, kuid sisu jääb samaks.
Puudu on huumorit
Kristiina Davidjantsi lavastatud “Veresidemed” muudab õnnetuks juhuseks dialoog, kus puudub selge sott teksti ja allteksti vahel, mis omakorda ähmastab inimestevahelisi suhteid ja inimesi endid. “Veresidemete” puhul on kahtlus, et lugu on keerukam, kui selle jutustamiseks pakutud filmi ajaline kesvus.
Ent nii “Musta Peetri” kui ka “Amatööride” puhul saab norida. Vaataja ei saa peategelase Peetriga (Gert Raudsepp) kaasa teha pööret, mis sunnib peategelast tooma oma naise juurde neegriverd armastaja. Viinapudeli põrnitsemine kui ebaõnnestunud karakteripöörde imitatsioon pigem segab kui aitab Peetri motiive mõista. “Amatöörid” on film, mille peategelane Roop (Jass Seljamaa) on juba algusest peale “valmis” amatöör.
Kõigis neljas filmis on kaadrites vähemal või rohkemal määral visuaalsete nippidega kokkutraageldatud pinget. Mis kohati töötabki draama (või pigem draamakese) kasuks. Küllaga jagub poppi ja noortepärast visuaalset masendust.
Ja on puudu huumorimeelest. Kui kanakoiba sööv Juhan Ulfsak pahelise filmimehena ongi mõeldud tsunftisisese naljana, siis milleks karistada publikut nii trafaretse lähenemisega. Rohkem nalja annaks just selle inimliku sügavuse, mida süngete toonidega tagajärjetult taga aetakse. “Seksi ja surma” peategelasi pakutakse väikeste Hamletitena, aga filmi tegijad ei mõista, et Shakespeare’il on Hamlet naljamees.
Lühifilmid peaksid olema iseseisvateks harjutusteks täispikale teosele ja selles mõttes on hea, et on tehtud selline vahekokkuvõte. Mis seal ikka, seis on nagu Eesti filmis.
“Seks ja surm”
Marianne Kõrveri “Amatöörid”
Kristiina Davidjantsi “Veresidemed”
Tanel Toomi “Teine tulemine”
Priit Pääsukese “Must Peeter”
Kobarkinos alates 23. maist
