Scott Diel: Mul on üks lootus

Olen tihti mõelnud, et Eestist puudub veel üks naisteajakiri. Viimati lugesin raamatupoes kokku lausa üle 25 naistele mõeldud eestikeelse ajakirja, kõik alates Cosmost ja Lilitist ning lõpetades Käsitöö ja Diivaniga. Mõelda, ajakirjale on pandud nimi sohva järgi!

Need ajakirjad pakuvad nii asjalikku nõu, et mõnikord tahaksin olla naine. Enam ei peaks ma ise otsustama, mida selga panna ja kuidas soengut seada, aga teaksin ka, et on täiesti okei lakkamatult oma kodu kujundada (Stiil), et halba seksi tuleb ikka ette (Joy) ja et armukadedus teeb mind tegelikult inimesena paremaks (Cosmo). Oh stressi, mida ma ei peaks enam taluma!

Tibilektüür on Eestis suhteliselt uus fenomen. Kui tahtsid eesti naiste kohta midagi teada, pidid veel viisteist aastat tagasi neist mõnega rääkima. Üks naisajakirjanikust sõber mõtestas minu jaoks eesti naisi sel viisil: „Kui sa tuled purjuspäi koju, võtab vene tüdruk sul kingad jalast ja aitab su õrnalt teki alla. Eesti tüdruk paneb magamistoaukse su ees lukku.”

Miks ei ole ma kunagi näinud artiklit selle kohta?

Selle asemel et minusugustele joodikutele kasulikku infot kätte tuua, on liiga paljud eesti naisteajakirjad liiga hõivatud sellise naiste stereotüübi loomisega, mida meil üldse vaja ei ole – kõrgekontsaline, nätsu näriv kurttumm beibe. Mu teine sõber väidab, et kui mainida ükskõik millist Ida-Euroopa riiki ja sõna „beibe” ühes lauses, tõlgendab lääne inimene seda kui „litsi” või „õnneotsijat”. Korraga on eestlased ühes pundis tüdrukutega, keda leiab kodulehelt Russianbrides.com. Ja mis sorti tüdruk see on? Kuum muidugi. Aga ka meeleheitel. Ta on oma eluga Tobolskis jännis ja tal on vaid üks võimalus Uuralite tagant pääseda.

Mul isiklikult ei ole midagi tibiajakirjade vastu. Need ajakirjad pakuvad avalikku teenust, tuues noorte lugejate ette õrnu teemasid, millest vanemad ei saa ehk rääkida: rasestumisvastased vahendid, menstruatsioon ja masturbatsioon, kui nimetada vaid mõnda. Ajakirjad on kasulikud, kuid kas meil peab neid olema nii palju? Mida kauem ma ajakirjariiuli ees seisan, seda rohkem usun, et iga eesti naine on või soovib olla 28-aastane elukutseline lauljatar.

Tegelikud eesti naised

Kui „seksikat” ja „kuuma” on ajakirja müügiks vaja, siis miks ei pakuta meile artikleid „Eesti 10 moekaimat raamatukoguhoidjat” ja „Kuumad prokurörid, keda ei tasu vihale ajada”? Või persoonilugu pealkirjaga „Ei oska laulda, ei oska tantsida” – sellest ainsast naisriigikogulasest, kes ei ole kordagi tõsielusarjas osalenud.

Tahaksin piiluda tõeliste eesti naiste kulissidetagusesse maailma. Kas nad usuvad, et Eestis puuduvad sobivad meeseeskujud? Kas nad kahetsevad varases eas laste saamist? Kas nad usuvad, et Eestis tõkestab naiste karjääri klaaslagi? Kui nad teeksid riigi ümber, siis milline see oleks?

Mu ajakirjanikust sõber ütleb, et eesti meedia on läinud viimasel ajal eriti koledaks. Liiga palju väljaandeid ajab taga liiga väheseid lugejaid, mistõttu toimetajatest, eriti kollase pressi omadest, saavad viha ja vihkamise õhutajad. Neid emotsioone on lihtne edastada. Nad annavad lugejale kellegi, keda oma probleemides süüdistada. Nagu mina olen andnud sulle, kulla lugeja, naisteajakirjad. Nüüd võid sa neid süüdistada.

Jah, ma tean, et minu kodumaa on „seksika” ja „kuuma” ning lollakate ajakirjade mõttetute lugude käsiraamatu autor. Kuid eestlased räägivad mulle pidevalt, et nad ei ole pealiskaudsed ja kui nutikad nad on. Kui see on tõsi, siis miks ei panda naisteajakirju seda peegeldama?

Jah, seksikas ja kuum ei ole ohtlik, kui sellest ei saa just rahvuslikku ajaviidet. Paljud eesti naised, keda ma austan – ja nad kõik ei ole vihased kirvest teritavad lesbid –, on veendunud, et kuumade Eesti beibede imagost on saanud riigi visiitkaart. Need naised usuvad, et kui sa mainid välismaal „Eesti naisi”, manad esile „sponsitud naise” stereotüübi, klubiinimese, kes veedab päevad solaariumites ja ööd diskopalli all ecstasy najal trippides.

Ma ei ole veendunud, et asi on läinud päris niikaugele. Mu isiklik teooria on, et „beibe visiitkaarti” rahvusliku imagona usuvad need, kes loevad liiga palju naisteajakirju. Ent mis siis, kui neil on siiski õigus? Mis siis, kui me oleme kõik osalised mingis suures „Eesti beibe vandenõus”? Tean, et ma ei ole immuunne.

Ükskord kutsuti mind kunagisse telesaatesse „Kahvel”, kus Kiur Aarma intervjueeris mind ja üht teist Ameerika ajakirjanikku. Meile anti enne võimalike teemade nimekiri, mis pidi aitama valmistuda. Kuid kui kaamerad otsesaates käima läksid, küsiti meilt Eesti tibide kohta. Oleksin eeldatavasti pidanud küsimused viisakalt mujale juhtima – ma vaatan piisavalt poliitikasaateid, et teada: vastused ei pea olema küsimustega vastavuses.  leksin võinud eemalduda beibedest ja minna mõne teise teema juurde. Oma igaveseks häbiks vastasin küsimusele: „Jah, Eesti naised on ilusad.” Olen üritanud seda oma mälust kustutada, aga usun, et ma jätkasin, lisades „väga ilusad”.

Loomulikult ei hoolinud Kiur minu vastusest. Ei hoolinud ka vaatajad. Ma olin välismaalasest ahv, kes oli veetud televisiooni oma kaenlaaluseid sügama ja näitama, et eesti keel on õpitav, ka ameeriklaste jaoks. Ma olin kõnelev nukk. Pange mind püsti seisma. Tõmmake nöörist. Ma räägin eesti keelt.

Sellest korrast saadik olen televisioonist eemale hoidnud. Hoian ennast trükiajakirjanduses, kus tean juba ette, milline ullike ma olen. Kui ma ei kirjuta, siis loen. Mõnikord loen naisteajakirju – ja mitte ainult ühiskonna palavikku mõõtva amatöörantropoloogina.

Loen neid lootustundega. Lootes, et eesti naised on vähem pealiskaudsed kui nende lääne saatusekaaslased. Lootes, et nad on tegelikult targemad. Loomulikult tean ma eesti vanasõna lootuse kohta. Kuid ma ei usu seda rohkem kui neid asju, mida loen naisteajakirjadest.

Tõlkinud Liisa Past