Sandra Sillamaa: armusin natuke ära ja otsustasin torupilli mängima hakata

 Laval on teda viimasel ajal kuulda-näha olnud selliste muusikaliste rühmituste koosseisus nagu Paabel ja Ro:Toro. Maailmamuusikat on ta õppinud Viljandist kuni Elevandiluurannikuni, praegu süveneb Rootsi pärimusmuusikasse Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias. Sel kuul ilmus tema kogutud lugudest noodiraamat pealkirjaga “Uued pillilood pärimusmuusikas”.

— Kuidas sa muusikaga kokku said?

— Tegelikult natukene sunniviisil. Ema pani mu seitsme-kaheksaselt plokkflööti õppima, mulle üldse ei meeldinud pilli harjutada – see oli too-hu-tult igav. Aga ma ikka käisin, ja lõpuks hakkas tänu Viljandis toimuvatele pärimusmuusikafestivalidele meeldima.

Olin siis umbes kolmteist, kui nägin ühte Belgia torupillimängijat Viljandi pärimusmuusikafestivalil ja otsustasin, et pean selle pilli selgeks saama. Armusin natuke ära ja otsustasin, et ma pean ka torupilli mängima hakkama.

— Naine ja torupill?

— Huvitav on see, et torupillimängijate hulka on hästi palju tüdrukuid peale tulnud, vanasti mängisid ju ainult mehed. Ühtegi naist ei ole teada enne 1990-ndaid, kui Celia Roose torupilli kätte võttis. See oli suur sensatsioon. Paljud laitsid maha, et mis mõttes – naine mängib... Nüüd on inimesed sellega ära harjunud.

Kui veel kirikus taheti mängida (vanasti väga ei tohtinud, pidi alati küsima, paganlik pill ju), siis mõnikord ei lastudki, aga nüüd vist lastakse peaaegu igal pool.

Kui me Cätlin Jaagoga paar aastat tagasi Itaalias torupillifestivalil käisime, siis olid ka seal kõik mehed ja meie olime ainukesed naised. Oli mehi, kes olid toredad ja tulid rääkima, aga vanemad vaatasid ikka altkulmu, et noored naised mängivad torupilli – see on täielik jama.

— Kas torupilliga on raske pihta hakata?

— Kuna ma olin enne flööti mänginud, siis mingi element oli juba olemas. Tehnilisest küljest võttes ei saagi torupilli väga noorelt mängima hakata, sest seda lihtsalt ei jõua puhuda, aga 13–14 on selline paras aeg alustamiseks.

Too hetk ei olnud õpetajaid, aga praegu on õpetajat lihtne leida, sest väga palju noori torupillimängijaid on viimasel ajal areenile tulnud. Mind hakkas õpetama Cätlin Jaago – tema just alustas akadeemias ja siis läkski nii, et ta sai ühe tunni Ants Tauli käest ja järgmisel nädalal õpetas mulle edasi.

— Kuidas Aafrikasse sattusid?

— 2006. aasta suvel oli üks projekt Norras, kus valiti Eestist, Norrast ja Elevandiluurannikult kolm muusikut. Üks muusikutest, kes Eestist sinna valiti, olin mina. Sealt sain kontaktid Elevandiluuranniku muusikutega ning otsustasin minna vaatama, kuidas nende koolis asjad käivad.

Tegelikult ei ole see meie mõistes üldse akadeemia. Hommikuti on kümne trummari saatel kolm või neli tundi intensiivset tantsutrenni, mis algab siis, kui kõik on ärkvel. Ma olin seal kaks kuud ja õppisin Lääne-Aafrika tantsu ja trummimängu. See ehk ei andnudki muusikaliselt nii palju, aga seal elamise ja üksi hakkamasaamise kogemus... Tead küll Aafrika ja selle riigi kohta igasuguseid asju, aga kohapeal olla on ikka hoopis midagi muud.

Mis mulle nende juures meeldib, on see, et neil pole mitte midagi – kuus krooni päevas toiduraha on nende jaoks palju –, aga nad on täis energiat, et nii palju mängida ja tantsida. See on imekspandav. Meie vingume iga asja üle, aga see oli super, kuidas nemad oma tingimustes elavad.

— Sinu lähenemine muusikale ei ole päris akadeemiku oma, ega?

— (Naerab.) Ei ole jah. Me mängisime Ethno In Transitiga Eesti muusikaakadeemias ja seal kõik harjutavad, siin Stockholmis ka kõik harjutavad, eriti klassikuid. Aga mulle tundub, et mingi hetk kaob selle suure harjutamise peale muusika juurest mõnu ära.

Kui me mängisime muusikaakadeemia koridori peal kaks minutit, siis osa inimesi olid rõõmsad ja naeratasid, aga ühe käest saime sõimata, et kuidas me julgeme nende elu segada. Kui inimesed jäävad harjutamisse liiga kinni ega tunne muusikast mõnu, siis on sellest kahju.

— Kas lisaks pärimusmuusikale ka midagi mängid?

— Pärimusmuusika maailm on nii lai. See, et ma mängin eesti pärimusmuusikat, on üks asi, aga kui võtta näiteks Bulgaaria või mis iganes muu maa, siis on see täiesti teine maailm. Mulle pärimusmuusikast täiesti piisab.

Mulle tundub, et paljude jaoks on rahvamuusika see, kui paned rahvariided selga ja siis oled. Isegi mu džässimuusikust koolikaaslane ütles, et rahvamuusika tähendab seda, et sa elad üksi metsas ja mängid. Minu jaoks ei ole rahvamuusika ammu enam see, et sa pead kandma maani seelikut ja lohmakate käistega kampsunit.

Võib-olla on asi ka selles, et hästi paljud bändid on hakanud rahvamuusikat serveerima selle järgi, mida inimesed kuulavad. Arvan, et kui ma mängiks laval üksi torupilli, siis vaevalt oleks see nii huvitav. Rahvamuusikat tulekski tuua inimesteni tasapisi, muu muusika ja pillide vahendusel, et mitte šokeerida.

— Oled muusik ja jääd muusikuks?

— Äkki hoopis saan muusikuks. See tase, millega siia Stockholmi kooli sisse astutakse, on lihtsalt super. Neil on mõnes mõttes elav pärimusmuusika traditsioon taga, mis meil on kahjuks katkenud, ja seetõttu on meil võrreldes Rootsiga suhteliselt nõrk tase (mõne muu maaga võrreldes võib-olla mitte).

Üks mu sõber, Matija Solce ütles, et võrreldes Bulgaaria muusikutega oleme ikka täitsa nagu lapsed. See on suhteline, mulle lihtsalt väga-väga meeldib mängida ja eks ma harjutan ja ehk saangi kunagi muusikuks.

— Mis suunas Eesti pärimusmuusika arenema peaks?

— See ei tähenda seda, et me oleksime halva tasemega. Me mängime oma muusikat ja niikuinii on meil eesti rahvamuusikas maailma tipptase. Mida saab arendada, on see, et kui vanasti õpiti väikesest peale emalt-isalt, siis nüüd jõutakse rahvamuusika juurde hiljem.

Kes ta on?

Sandra Sillamaa

•• Mängib ansamblites

Paabel (myspace.com/paabel) ja Ro:Toro (myspace.com/rotoro) ning on tema ise (myspace.com/

sandrasillamaa).

•• 2008 koostas ja toimetas noodiraamatu “Uued pillilood pärimusmuusikas“.

•• 2008 ilmus Paabli singel “Loomine“, mida saab soetada Pärimusmuusika Aidast ja bändi liikmete käest. Täispikk kontsertalbum ilmub kevadel.

•• 2008 ilmus Ro:Toro teine plaat “Handi hullus“.

•• 2007 sai ansambel Paabel peapreemia Põlva rahvamuusikatöötluste festivalil .

•• 2005 ilmus Ro:Toro esimene album.

•• 2005 ilmus sooloalbum “Eesti torupill. Sandra Sillamaa”.

•• 2005 Muusikatriaadi grand prix seadete ja interpretatsiooni eest.

•• 2003 Muusikatriaadi preemia parima omaloomingu eest.

•• Esinenud ja osa võtnud festivalidest, konkurssidest ja laagritest USA-s, Mehhikos, Šotimaal, Türgis, Itaalias, Hispaanias, Norras, Sloveenias, Rootsis, Belgias ja Eestis.

Mänginud koosseisudes:

Horn please!, Noored Moosekandid, Da Funky Prodzekt, Akkab Tulema, Villu Veski Rütmidemüsteerium, Jazz do it, Svajata Vatra, Trostan.

Õpib/Õppinud:

•• Stockholmi kuninglik muusikaakadeemia

•• Marie Gureau akadeemia Elevandiluurannikul Lääne-Aafrikas

•• Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (rahvapärased puhkpillid)

•• rahvaülikool Taanis

•• Viljandi maagümnaasium

•• Sint-Rita College Belgias

•• Viljandi C. R. Jakobsoni nim gümnaasium