Sandra Jõgeva taltsas inimkari

 Suhtumine vihastas kunstnikke, kuid arvan, et seda „loomakarja” talitavad paremini kuraatorid kui omal ajal kunstnike liit ja EKP ideoloogiaosakond.

Sandra Jõgeva, kes on ka ise ambitsioonikas kunstnik, lähtub tõdemusest, et „inimesed kui loomakari on oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes”.

Ometigi on kuraatoriprojekt just mõeldud mitte karja liidritele, vaid karjast mahajäänutele. Avamispäev algas nägemispuudega inimestele mõeldud kirjeldustuuriga, mille viis läbi näitleja Mart Aas, ettekande pidas Soome kunstnik ja invaliidide õiguste eest võitleja Jenni Juulia Wallinheimo, ettekandepäeval esinesid ka loomaõiguslased.

Sotsiaalsed ja isiklikud teemad

Näitusel on väljas elusloomi: näiteks Tanel Saare „Avalik saak”, kus röövkalad tiirlevad likvideeritud Pärnu Non Grata maja maketi ümber, või Anthony Faroux’ „Uks kinni”, kus on elus papagoid. Mõtlesin sellele, et kui kunagi kasutas Raoul Kurvitz Soomes oma performace’is elus kalasid, tõstsid Soome loomaõi-guslased kisa. Kas kunstis võib kasutada loomi ja linde, kas kunsti nimel võib tappa? Lõpuks võib küsida, miks loomi peetakse loomaaias puuris? Nii on Norra kunstnik Kjetil Kausland keskendunud äärmuslikele võitlusspordialadele, kus vastase tapmine pole eriline tabu.

Üldse on näitusel palju sotsiaalkriitilisi teemasid, isiklike üle-elamiste kajastustest kuni õu-dusfilmide paroodiateni. Näiteks Teet Raudsepa, pühendunud krišnaiidi video „Ma pole budist, ma elan siin”. Sandra Jõgeva info põhjal laulab ta „religioonile tähtsaid mantraid nii oma töökohal Salvesti konservivabrikus supipurkidele silte kleepides kui ka üksinda Tartu kesklinnas Krišna-misjonit tehes”.

Jenni Juulia Wallenheimo on hõivanud terve Vabaduse väljaku poolse saali parempoolse osa, eelkõige oma suure installatsiooniga. Ta on inimõiguste eest võitlev aktivist, installatsiooni- ja tekstiilikunstnik ning õpetaja. Näib, et suure tordiga näitab ta iroonilises võtmes meile puust ette, millises tarbimis- ja massikultuuris elame.

Enne näitust vaatama minekut kuulsin ühe vene kunstniku käest hinnangut drjan (rämps – toim). Seega läksin näitusele mõningase eelarvamusega, kuid ei pidanud pettuma: Sandra on kuraatorina teinud hea töö.

Grupinäitus „Loomakari”

Kuraator: Sandra Jõgeva

Tallinna Kunstihoones

12. aprillini