Samizdat – käsiraamat algajale maailmaparandajale

Kersti Undi koostatud kogumikku hinnates tuleb esmalt kasutada Mr Beani kunstiteaduslikku meetodit ja eneselt küsida: mida annab tagasivaade Nõukogude Eesti poolpõrandaalusele, boheemlikule, poliitilisele kirjandusele ja kirjastustegevusele?

Siin on mitu aspekti, mis kokku sulavad. Kui üldjoontes avaldub selles tegevuses kogu tolle riigi ja korra absurd, talumatus, mis pani inimesi leiutama kõrvalteid ja -käike, riskima teatava kunstivabaduse nimel (kuigi riski suurus ajas muutus, 1970-ndail oli võimudele isekirjastamisega silma jäämine reaalsem kui kümnend varem), siis samas on siin peidus omajagu romantikat. Oli võimalik riskida, oli, mille pärast riskida.

Hees, Kamikadze, Salong

Ütleme nii, et „Seilates sadamata” näitab võitlust, mis peeti mõtteliselt selle eest, et meie ajas oleks totaalne kunsti- ja kunstnikuvabadus. Kuigi võib arvata, et siht, mis silme ees, polnud päris säärane mateeriast ja mõnudest ohjatud ning infost üle tulvatud maailm. Isegi mitte Paul-Eerik Rummol, kes küll juba tunnustet poeedina oli 1970-ndate karminenud tsensuuri eest samuti sunnitud osalt omakirjastuslikku maailma kolima.

Kersti Undi põhjalik ja ka referatiivne saatesõna „Allhoovusest kantud” võtab umbes kolmveerandsajal leheküljel tolle maailma üldistavalt kokku. Põhjalikku saateteksti toetab suurepärane valimik tuntumatest almanahhidest: nii laine algusotsast („Hees”, „Marm”), vaimsest ja emotsionaalsest harjast – rõhupunkte võib muidugi ümber asetada – („Kamikadze-sari”, „Vigiliad”) kui heitlikust langusest („Salong”, „Poolpäevaleht”).

Veidi kahju on, et 1980-ndate tegemistest ja tekstidest (nt „Existentiatest”) saame vähe teada, see valimik keskendub ikka 1960-ndate lõpule ja 1970-ndatele. Peamiselt on kogus almanahhide algusaegade olulisemad-rahutumad luuletekstid Astrid Reinlalt, Johnny B. Isotammelt, Peeter Ilusalt, Jüri Üdilt, Kalle Istvan Ellerilt, Peep Ilmetilt, Juhan Tomingalt, Krista Kajarilt. Tõsi, Isotamme, Elleri, Üdi, Ilmeti paremad tekstid on leitavad mujaltki. Ent nii mõnedki põranda alla jäänud tekstid on eesti kirjanduse meeletuma vaimupoole tõeline kuld. See muidugi näitab, et suur osa kõige raputavamast ja julgemast luulest ei jõua kunagi suurema lugejaskonnani. Või leiab selle tee kunagi hiljem, olles juba muutunud ohutuks, turvaliseks. Luuleliseks. Kuigi Isotamme resoluutne meeletus ja tingimusteta teravus on küll ka praegu vaadates üleaegne.

Teine, kättesaadavuse suhtelise keerukuse mõttes olulisemgi kese raamatus on tollasel esseistikal (näiteks „Vigiliad” tollele keskendusidki). Seda žanri esindavad Eller, Rummo, Ilmet, Isotamm, Kaalep, hiljem Tõnn Sarv, Kaplinski ja teised. Kusjuures see on enamasti põneva kõnelejahäälega, hää kirjanduslise stiiliga ja praeguse esseistikaga võrreldes kasvõi varjatultki programmilisem. Sõnumid on peamiselt kirjanduslikud-keelelised-kultuurilised, aga selles ajas oligi see poliitiline. Peaks olema ja ongi ka nüüd, kuigi sellele kohale on asunud tuima näoga majandusest kõnelemine.

Toimunud muutus puudutas ka todasama riskimiskirge. Turumajandus ja tarbimiskultuur oma võimalustega on olemuselt leiged, üleelusuuruseid kirgi maandavad-kustutavad, esmatasandile, see tähendab rahuldatavaks taandavad.

Nõnda siis, kui raamatu teises pooles jõutakse pungima ajastuni, Leonhard Lapini, Vladislav Koržetsi, Ott Arderi ja teiste julgete-julmade mängudeni, hakkab selgeks saama, mis on tolle raamatu võlu. Erinevalt suurest jaost ENSV aja kajastusist ei keskendu raamat materiaalsele kultuurile, vaid tuletab meelde toda peamist, ärevat ja avardavat osa – neid ideaale, millest lähtusid avangardistid-dekadendid (kelle vahele on rõhutatultki raske joont tõmmata).

Vabadus algab seest

Siinsed tekstid tuletavad meelde tolle ühiskonna kõripitsitust – eriti Isotamme tuntumad värsid ja üks Toomas Vindi ahistav absurdidraamajupats „Keerukuju”, näidates, et vaim on ikkagi see koht, kus kriisiga tegeldakse. Mõtlemine, kaasamõtlemine, eneseületamise julgus ja loovuse vabaduse eest võitlemine aitavad jalgadel seista. Mitte miski muu.

Nõnda on „Seilates sadamata” oluline mäludokument, väga mugavalt kättesaadavaks tehtud käsiraamat algajatele revolutsionääridele-maailmaparandajatele, kellele ametlikud kanalid miskit ei paku. Tõsi, praegused vaba vaimu keskkonnad asuvad pigem kuskil internetiavarusis ja meenutavad seda osa almanahhikultuurist, kus avaldamise fakt ise muutus teatavast esteetilisest tasemest ja sõnumiselgusest tähtsamaks, mitte „Heesi” või „Jumala tuule” sarnast esteetilist-eetilist programmi.

Kuidagi ei tahaks võrrelda praegust Eestit ENSV-ga ega saagi seda teha. Vaatamata kogu jamale on nüüd võrratult parem, kasvõi tolle vaimuvabaduse-asjaga. Aga mingit jaburat absurdi sisaldab praegunegi võimumasin, bürokraadid krativad ikka kuskil ning ühiskonnas valitsevate väärtustega (mitte nende suurte ja kaunistega, mida deklareeritakse) ei saa kuidagi leppida. See seiklus on ikka lõputa...„Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis”Koostanud Kersti Unt
Varrak