Saaremaa poisi seiklused Uus-Meremaal

Sealt kõik algaski – sponsorite otsimine, viisade ja igasuguste paberite täitmine. YFU (Youth For Understanding) inimesed, tänu kellele ma siin olen, olid väga abivalmis, ja kui olete neist huvitatud, külastage kodulehte: http://www.yfu.ee.

Niisiis mullu 12. juulil astusin lennukile ja asusin teele Uus-Meremaa poole. Minu jaoks oli kõik uus ja põnev, olin reisi väga oodanud. Eesti oli mind kuidagi tüütama hakanud ja tahtsin ära. Kuhugi hästi kaugele. Lendasin Kopenhaageni kaudu Viini ja sealt edasi Sydney poole. Avastasin, et mul on vahemaandumine Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Palju ma seal muidugi ei näinud, sest olin ainult lennujaamas, aga linnatuled pimedas olid vägevad. Ja elu sees polnud ma näinud kuud, mis on kujult nagu naerul suu. See vist juhtub ainult ekvaatori juures. Pärast vahemaandumist oli mul Sydneys kolm tundi aega, millest kaks tundi ekslesin linna peal ringi, sest tahtsin kangesti näha kuulsat ooperiteatrit ja muud linna. Teatrit ei leidnud, sain peaaegu trahvi ja eksisin ära, aga kõik lõppes siiski hästi ning Sydney meeldis väga. Sealt edasi Uus-Meremaale lendasin 3 tundi, mis on sama kaua kui Londonist Moskvasse või Tallinnast Rooma. Sain aru, kui väike on Euroopa tegelikult võrreldes muu maailmaga.

Mis on Uus-Meremaa?

Uus-Meremaa on noorte jaoks ja puhkuse veetmiseks väga tore koht. Ja ega vanainimestelgi siin väga viga pole. Kõik on kuidagi väga relaxed, inimesed sõbralikud, koolisüsteem suhteliselt lihtne, noortel tööd saada kerge jne. Ütlen seda seepärast, et eestlased tunduvad kogu aeg kiirustavat, pole aega puhata ega midagi. Uus-Meremaal leiavad kõik aega ennast mingil hetkel lõdvaks lasta. Eriti noored, kes igal nädalavahetusel pidu panevad.

Koolis pole liiga raske

Elan linnas nimega Dunedin. See on ülikoolilinn nagu Tartu. Ülikooli õppetöö ajal kasvab linna rahvastik umbes 80 000 inimeselt 110 000 inimeseni, sest Otago ülikool (kohalik ülikool, Otago on maakond) on väga populaarne ja paljud tulevad just siia. Mina käin niinimetatud keskkoolis, mida alustatakse siin 13-aastaselt.

Kooli minnakse üldjuhul viieaastaselt. Algkoolis käiakse kuni üheteistkümnenda eluaastani, edasi minnakse kaheks aastaks meie mõistes põhikooli ning siis keskkooli. Ja keskkoolis käiakse neli-viis aastat, olenevalt sellest, kas edasi minnakse kohe tööle või ülikooli.

Enamik noori töötab juba alates 13. eluaastast, mida Eestis just väga tihti ei juhtu. Siin on noortel palju lihtsam tööd saada kui Eestis. Vahetusõpilasena ma siin kahjuks töötada ei saa, kuigi tahaksin.

Olen keskkoolis nn viimases aastas. Tegema peab ainult viit või kuut ainet ja viis tundi päevas. Tegelen hetkel muusika, algebra, veebikülje kujunduse ja nn kehalise kasvatusega. Kuna see viimane aine võtab kolm korda nädalas kaks tundi päevas, siis ma ei pea viiendat ega kuuendat ainet tegemagi. Ja kehalise kasvatuse tunnis me praegu surfame.

Näiteks minu viimane reede nägi välja selline: kl 9–12 surfamine rannas, 12.20–12.50 lõuna, 12.50–13.50 muusika ja 13.50–14.50 oli mul vaba tund. Teistel päevadel on mul matemaatika ja veebikujundus ka.

Seda ma vist ei maininud, et käin ainult poiste koolis, mis oli alguses suhteliselt harjumatu. Aga kuna ma mängin naaberkoolis kahe kooli (poiste ja tüdrukute) jazz big band’is, siis käin tüdrukute koolis umbes kolm korda nädalas.

Mööda Uus-Meremaad

Elan Lõunasaarel ja pole veel Põhjasaarele sattunud, aga jõuan kindlasti ka sinna. Terve Uus-Meremaa väljaspool linnu on nagu üks suur “Sõrmuste isand”. Loodus on väga võimas. Olen käinud sellises lahedas linnas nagu Alexandra, mis on suvistes tingimustes kõige kuivem ja kuumem linn Uus-Meremaal.

Veel olen käinud väga mõnusas turismilinnas nimega Wanaka, mis asub ilusa suure mägedega ümbritsetud järve ääres. Seal viibisin aastavahetusel. Popstaar Shanial Twainil on Wanaka ümbruses väga suured maa-alad. Ma ise teda seal küll ei näinud, aga üks mu sõpradest, kes bensiinijaamas töötab, nägi teda ja täitis staari bensiinipaaki.

Pärast aastavahetust sõitsin läänerannikule, mis on paljude lemmik ja ühtlasi ilusaim rannik. See osa Uus-Meremaast on väga niiske, paljudes kohtades ei ole internetiühendust ega saa isegi televiisorit vaadata. Uus-Meremaa kaarti vaadates saate aru, miks. West coast asub ühel pool lõunasaare mäeahelikku, kus Tasmaania mere niiske õhk ei lähe mägedest üle ning sajab maha. Ühel pool teed on meri ja teisel pool roheline, mägine, metsik ning imeilus loodus. Mida ma tähele panin, oli väga palju surnud loomi teedel – enamasti opossumeid ja jäneseid.

Läänerannikul käisin kõigepealt jääliustikul kõndimas – see oli vägev. Selles piirkonnas on paar liustikku, millele on võimalik jalutama minna, enamasti muidugi juhtidega, sest üksi on päris ohtlik. Franz Joseph ja Fox Glacier on põhilised, kuhu minnakse. Saab ka tellida helikopterilende, mis maksavad 150–400 Uus-Meremaa dollarit, oleneb lennu pikkusest ja inimeste hulgast. Jalutamine maksab 50–80 dollarit, mis sisaldab bussisõitu ja juhti ning kõike muud, mida on vaja, et jää peal kõndida.

Lääneranniku väikesed hotellid ja motellid on väga mõnusad ja sõbralikud. Käisin ka üleöömatkal, mis oli neli tundi mäest üles ja järgmine päev kolm ja pool tundi tagasi. See oli väga lahe kogemus: kui pärast nelja tundi ühtlaselt ülesmäge minemist lõpuks hütini jõudsin ja madratsi peale pikali heitsin, siis oli ikka väga hea tunne. Selliseid matkaradu on Uus-Meremaal palju. Nad kutsuvad seda harrastust tramping’uks.

Lambafarmis

Edasi õnnestus mul veeta paar nädalat Christchurchis ja Canterburys. Christchurch on põhimõtteliselt Lõunasaare pealinn. Canterbury on maakond Lõunasaare põhjaosas. Selles piirkonnas on väga palju farme, põhiliselt tegeldakse lambakasvatuse, hobusekasvatuse ning isegi Lõuna-Ameerikast toodud laamadega.

Veetsin kaks päeva sisemaal mägedes, nagu nemad ütlevad, high country farmis, kus panime lammastele kõrvasilte ja kastsime neid kemikaalidega. See viimane oli päris tore. Lambad pidid ujuma läbi dreeni-

kraavi ning nende päid pidi kaks korda vee alla kastma. Lambaid oli tuhande ringis ja meil kulus selle töö peale neli-viis tundi. Ütleme nii, et seal sain aru, et farmeriks ma nüüd küll ei hakka.

Aga loodus oli... huhh... vägev. Seal oli üks väga ilus jõgi, kus käisin ujumas. Ausalt, see oli mu elu parim ujumiskogemus. Vees olemine oli lihtsalt nauding – puhas soe vesi voolab ümber sinu... Ei tahtnud jõest välja tullagi. Ja vesi oli nii selge, et me võisime kaldalt angerjat näha. Järgmisel päeval ajasime lambakoerte abiga umbes tuhandet lammast kaugemale karjamaale.

Veel käisin ma perekonnaga, kelle farmis olin, farmiloomade sŠõul, kus mul tuli lehmaga ringis jalutada. See oli paraadi moodi, nii et kõigepealt hinnati loomi ja siis oli paraad ning pärast seda ratsutamisvõistlus. Huvitav kogemus, kõik farmipidajad sellest piirkonnast tulid kokku.

Järgmisel hommikul kell pool seitse läksin delfiinidega ujuma. Need olid hectori delfiinid, maailma väikseimad ja kõige haruldasemad, keda leidub ainult Uus-Meremaal. Nad olid vabas looduses ja kuna nad on väga uudishimulikud, siis nad tulevad sinu juurde. Kui nad on küllalt lähedal, siis pistad pea vee alla ja nad ujuvad sust mööda. Katsuda neid ei tohi, sest nende nahk on väga tundlik ja puudutus ärritab neid. Oleksin ühte peaaegu katsunud, kuid pidin oma käe tagasi tõmbama.

Christchurchis oli Baskers festival, mis on tänavaesinejate festival. Neid tuleb kokku igalt poolt maailmast ja nad esinevad tänavatel. See oli väga lõbus. Isiklikult nägin naist, kes oli nagu liikuv kuju – väga lahe, liikus väga aeglaselt, peaaegu nagu masin. Veel vaatasin tänavaklouni, kes mängis publikuga lolli, ja kahte mustanahalist, kes tantsisid. Külastasin selle linna loomaaeda, kus käisin nn lõvisid söötmas. Ise neid sööta muidugi ei saanud, aga meid pandi auto taha puuri ning sõitsime läbi lõviala ja üks loomaaia töötajatest söötis neid. See oli päris lõbus.

Minule on Uus-Meremaa jätnud väga hea mulje ja olen kindel, et tulen siia kunagi tagasi. Soovitan kõigile.

Minu Uus-Meremaa perekond

•• Mul on perekonnas kolm host-venda: Alan (13), Morgan (18) ja David (20) ja kaks host-õde: Claire (11) ja Eleanor (15). Morgan käis Brasiilias vahetusõpilaseks ja räägib portugali keelt. David minuga eriti ei räägi, ta käib ülikoolis, aga ei viitsi hommikul ennast üles ajada. Teised kaklevad omavahel palju, mis tähendab palju kära. Kõige paremini saan läbi ema ja Morganiga. Ema on ülimalt heasüdamlik, ta on eluaeg teistele kõik ette-taha ära teinud. Isa on väga tark, õpib veel 50-aastasena ülikooliski. Ta teab iga asja ja kui ta midagi ei tea, siis läheb ja uurib järele. Ühest asjast ei taha ta vist aru saada: et keegi ei saa kunagi kõike teada. Aga üldiselt on ta tore, kuigi vaielda pole temaga mõtet. Muidu on nad väga lahked inimesed ja viivad mind autoga peaaegu igale poole, kuhu mul on vaja või tahtmist minna.

Lisaks tegelevad minusuguste vahetusõpilastega YFU kohaliku organisatsiooni liikmed Barbara ja Dion, kelle sugulaste Heleni ja Peteri farmis olen veetnud paar nädalat.