Saage eurooplasteks, jääge venelasteks

Kui püüda teha asjad maksimaalselt lihtsaks ja viia suure üldistustasemeni, siis kaks kõige tähtsamat asja riigi arengus on rahvas ja energeetika. Meie energeetika on strateegiliste otsuste lävel ja meie rahvastiku arengus on tõsiseid probleeme. Mõlemal teemal on meie tuleviku seisukohalt määrav tähtsus ja kumbagi käsitledes ei saa Venemaast mööda vaadata. Kõige aktuaalsem on küsimus, kuidas oleme kujundanud oma suhteid siia enamasti Nõukogude ajast jäänud mitte-eestlaste ja nende järglastega. Kas venelased on siia jäänud prügi või hinnaline sõjasaak?

Eesti märk on olnud laulev revolutsioon. Küllap on enamik meist, mina nende hulgas, seda märgilise tähendusega fenomeni tüütuseni korranud: me olime need, kes korraldasid vana riigi lammutamise ja uue loomise ainsagi inimohvrita. Vaatamata eesti rahvale idast tulnud ränkadele kannatustele ja enesestmõistetavale vabaduspüüdele, ka revan‰isoovile ja õigustatud vihale, vaatamata sellele, et ligikaudu pool meie pealinna ja rohkem kui kolmandik meie riigi elanikest olid teiskeelsed ja siia valdavalt suurriikliku koloniseerimise eesmärgil elama asunud. Laulev revolutsioon on olnud meie märgiks ja meie majanduselu aluseks. Welcome to Estonia!

Ega tagantjärele polegi suuremat sisu arutlusel, kas meist lihtsalt polnud asja või olime sedavõrd targad, et ei haaranud hangusid ega asunud oma maad puhastama Nõukogude ajal siia ümber asunud inimestest. Seda näeb aga tagantjärele pimegi, et oleks võinud minna ka nii nagu Kosovos, Moldovas või Abhaasias.

Kõrvalepõige Abhaasiasse

Tooksin siia ühe isikliku meenutuse 1992. aasta Abhaasiast, kui osalesin sealsete eestlaste pääste-operatsioonil ja nende Eestisse toimetamisel. Suhtlesin siis eri poolte kõrgete võimukandjate ja (sõja)pealikega – nii apsuade, venelaste kui ka grusiinidega. Kodusõjast laastatud Suhhumis, mis siis oli grusiinide käes, oli mul pikem ja pineval taustal toimunud jutuajamine Suhhumi komandandiga, kelleks oli Tbilisist pärit Zurab. Elukuselt hambaarst, haritud ja intelligentne vestluskaaslane.

Pärisin, miks paljud, tema nende hulgas, kannavad rinnas märke inimeste näo kujutisega. Ta vastas, et neil märkidel on omaksed ja sõbrad, kes on viimaste aastate sündmuste käigus hukkunud. Tal endal oli rinnas kuus sellist märki. Juhtunus süüdistas Zurab vastutustundetuid ja vahendeid valimata võimule pressivaid poliitikuid. Kinnitasime vastastikku sama arusaama, et eriti eemaletõukav on, kui võimu nimel kasutatakse kurjasti ära inimeste ilusaid ja pühaks peetavaid tundeid: armastust ja rahvustunnet. Eriti veel rahvustunnet, mis iseenesest on ju ka armastus. Imelik, et sellistes oludes oli võimalik vahetada mõtteid rahvustunde kitsast ja hävitusohtlikust ning sama tunde avarast ja loomisjõulisest tähendusest. Mu vestluskaaslane arvas, et väga targa poliitikaga on võimalik ehk asju Abhaasias siiski paremuse poole suunata. “Kuid mina ei jäta, kuni elan,” lisas ta ning osutas toa nurgas seisvale automaadile ja märkidele oma rinnas.

Viisteist aastat hiljem võime kahetsusega tõdeda, et poliitikute tarkus pole ka sealmail olnud just liiga suur. Ma ei tea, kuidas läheb mu tollasel vestluskaaslasel. Kas veritasu on Zurabi kaotusvalu leevendanud, on ta sellest loobunud, koguni andestanud või läinud parematele jahimaadele, ühinenud oma hukkunud lähedastega…

Venelased toetasid laulvat revolutsiooni

Küllap oli Eesti üleminekutes siiski suur annus tarkust, Eestis laulva revolutsiooni ajal esilekerkinud vaimueliidi kandvat rolli, kannatlikkust ja ka õnne. Eesti riigi aluseks on ju rahvuslus. Isegi siis kui seda tunnet on kasutatud vääritult ja poliitilise kasu lõikamiseks, on siiani tegudes siiski jäädud enam-vähem väljakannatatavale tasemele. Kuid Eesti üleminekuaastate edukuses on kindlasti ka siinsete venelaste tarkust ja muutuste soovi. Me ei tohi unustada, et suveräänsusdeklaratsiooni ja keeleseaduse poolt hääletasid ka paljud venelased. Kas need ja näiteks ka Eesti iseseisvusreferendumil jah-hääle andnud venelased peavad nüüd oma teo üle uhkust tundma või oleme eeskätt just meie, eestlased viinud nad olukorrani, kus nad oma tookordseid valikuid häbenevad või eelistavad nendest lihtsalt mööda vaadata?

Pärast keeleseadust sai järgmiseks Eesti rahvuspoliitikat kujundavaks seaduseks 1990. aasta 26. juunist kehtima hakanud immigratsiooniseadus. Oli ju selge, et ümberrahvastamine hakkas jõudma kriitilise piirini. Pelgalt keeleseadus ei suuda kultuurkeelt kaugemas perspektiivis kehtestada ega kaitsta, kui ei jätku selle keele rääkijad. Piiramatu sisserände peatamine oli kiireloomulist lahendust vajav ülesanne. Samas tekkis probleem, kuidas käituda siin juba elavate inimestega. Minu tookordne ettekujutus oli, et Eesti riik tuleb tagasi anda tema omanikele ja pärijatele – see tähendab Eesti kodanikele ja kodanike järglastele. Ja vaid nende lahkusest ja arukusest saab sõltuda, keda ja mis tingimustel nad eneste hulka veel paluvad või lubavad. Kusjuures – õnnestumise puhul on oluline võitja suuremeelsus. Suures plaanis võime rääkida õnnestumisest, aga võitja suuremeelsust on nappinud.

Me ei tohi unustada, et juba sel otsustaval ajal polnud sugugi kõik venelased interrindelased. Oluliselt rohkem kui “internatslikke” Lebedeve oli poolkõheldes kaasa töötavad MiÏuisid, kõnelemata neist venelastest, kes kõhklematult toetasid demokraatiat ja eestlaste enesemääramisõigust. Meie laulva revolutsioon edu võti oli paljuski selles, et suures plaanis tulid siinsed venelased muutustega kaasa või vähemalt leppisid nendega. Leppisid keeleseadusega, immigratsiooni piiramisega, Venemaaga piirikontrolli kehtestamisega, demokraatlikult valitavate võimustruktuuride tekkega. Ja seda kõike nii veel N Liidus olles kui ka siis, kui saabus aeg Eesti riigi taastamiseks de jure.

Sisepingeid suurendav rahvuspoliitika

Esimene tõsisem tagasilöök tekkis n-ö vene küsimuses 1992. aasta suvel, kui riigikogu võttis vastu välismaalaste seaduse. See oli sedavõrd ebareaalne ja venelastevastane, et seda ei aktsepteeritud ka rahvusvaheliselt, tekitades skandaali nii Eestis sees kui ka väljaspool. President Meri ei kuulutanud seadust välja ja see tehti rahvusvaheliste ekspertide osavõtul ringi. Meid asuti rahvusvaheliselt intensiivsemalt ja varasemast teise, kahtlustavama pilguga seirama. Sestap sai 1992. aastal siinmail alaliseks külaliseks Max van der Stoel (Hollandi välisminister, kes nimetati 1992. aasta detsembris Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) rahvusvähemuste ülemkomissariks).

“Kui Eesti rahvuslik valitsus oli vastu võtnud seaduse, mis vähendas suure osa arvuka vene vähemuse kodanikuõigusi, lõpetas Venemaa Eesti gaasiga varustamise ja ähvardas sekkuda kaitsmaks etnilisi venelasi. Van der Stoel suutis mõlema poole vahel süstikdiplomaatiat tehes eemaldada suure osa pinevusest, säilitades nõnda Eesti territooriumi terviklikkuse. The Economist märgib, et Van der Stoel saavutas midagi tähelepanuväärset. Oxfordi uurimisgrupp on väitnud, et situatsioon oleks võinud ilma tema isikliku panuseta areneda millekski sarnaseks nagu katastroofiline kollaps endises Jugoslaavias.”* Eestis on Max van der Stoelist tehtud paaria või naljanumber. Tegemist oli siiski mujal maailmas autoriteetse, suure elu- ja rahvusvahelise kogemusega mehega, kes tegutses oma parimate arusaamade kohaselt, soovides Eestile siiralt kõige paremat.

Võin kinnitada, et see oli aeg, mil Eesti muutus paljude eurooplaste silmis väikesest tublist impeeriumilagundajast ksenofoobseks, marurahvuslikuks ja ütleme, et ka rumalavõitu riigihakatiseks, kel on suuri raskusi oma tuleviku arukal projekteerimisel ja rahvustevaheliste probleemide iseseisval lahendamisel. (Öeldu taustal võin väita, et tänavuse aprillilõpu ebastabiilsust suurendanud käitumine on meie lääne partnerite hulgas viisakalt öeldes hämmingut tekitanud. Tänu Venemaa üliemotsionaalsele ja ebaadekvaatsele reageeringule, meie saatkonna ründamisele, blokaadiähvardustele, kübersõjale, duumaliikmete veidrale Eesti-visiidile ja kohatule peaministri tagasiastumise nõudmisele polnud meie partneritel, nagu meil endilgi, mingit valikut käituda teisiti, kui toetada Eestit ja tema põhiseaduslikku valitsust.)

Kahjuks jätkus venelasi tõrjuv rahvastikupoliitika vaatamata teatavatele korrektsioonidele oma põhiolemuselt edaspidigi. Domineeris vaatenurk, mille kohaselt Venemaad käsitleti N Liidu õigusjärglasena ja kõiki N Liidu ajal Eestisse asunud kodanikke õigusliku järjepidevuse alusel Vene kodanikena. Kui Eesti kodanikud said Eesti passi ja koos sellega kiiresti avarduva liikumisvõimaluse lääne poole, siis mittekodanikele hakati jagama ühekordseid reisidokumente, mis tegid nende liikumise eriti tülikaks ja dokumentide hankimise bürokraatlikult nõmedaks. Samas säilis neil inimestel vaba Venemaale reisimise võimalus.

Et üldse mingeid dokumente saada, hakkasid paljud endise N Liidu kodanikud, kes ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud, võtma Venemaa kodakondsust. Kui selline areng oleks jätkunud, oleks see sisuliselt tähendanud Vene riigi tekkimist Eesti riigi sisse. Meil oleks praegu elanud Eestis umbes pool miljonit Venemaa kodanikku, kusjuures Ida-Virumaal, otse Vene piiri kõrval, oleks Vene kodanikke olnud üle 80% elanikkonnast, Narvas aga suisa 95%.

Surusime ise venelased Vene mõju alla

1995. aastal asus Eesti riik andma endistele N Liidu kodanikele välismaalase passe ehk nn halle passe. “Halli passi” kehtestamise kandev idee oli selles, et mitte määratleda nende inimeste kodakondsust, kuid varustada nad korralike dokumentidega, mis oleksid kasutatavad ka reisidokumentidena. Suur osa venelasi asuski halle passe kasutama. Väga laias laastus kujunes välja olukord, kus kolmandikul mitte-eestlastest oli Eesti kodakondsus, kolmandikul Venemaa kodakondsus ja kolmandikul nn hallid passid.

Siinsete venelaste surumine nn idasfääri on jätkunud praeguseni. Viisavabaduse tempokas laienemine lõi Eesti kodanikele võimaluse reisida, õppida ja töötada aladel väljaspool “kuuendikku planeedist”. Suurele osale meie venelastele jäi lääne poole liikumise võimalus endiseks, Vene piir aga peaaegu vabalt ületatavaks ja Vene kodakondsus vabalt saadavaks. Isegi ID-kaardi väljaandmisel said mittekodanikud selle märkusega “ei kehti reisidokumendina”.

On arusaamatu, miks peaks Eesti riigile kasulik olema, et suur hulk tema elanikke ei saa sama lihtsalt kui kodanikud Buckinghami palee ees mõtiskleda maailmaimpeeriumi suuruse, selle kadumise ja siiski rõõmsa tuleviku üle või jalutada Viinis ning tajuda sama: pole Austria-Ungari suurvõimu, kuid inimesed elavad ka siin hästi ja õnnelikult. Püüda Berliinis, Münchenis või mujal Saksamaal aru saada, kes võitis Teise maailmasõja või miks erineb 60 aastat pärast sõda tänanegi Vene elu nii palju sellest, mida kohtab sõja kaotanud Saksamaal. Miks on tundunud riiklikult oluline, et siinsete venelaste jaoks oleks esmane reisimise, töötamise, suhtlemise riik ikka emake Venemaa?

Eesti alalised elanikud on nüüdseks, 2007. aastaks, mõni kuu tagasi õnneks siiski saanud Euroopas viisavaba reisimise õiguse analoogselt kodanikega. Aga miks alles praegu ja sellise vintsutamise peale? Mis on olnud selle hind nende inimeste mõttemaailmas, kes enamasti suhtlevad niigi omavahel ja vene keeles – tööl, kodus, puhkehetkel –, loevad Vene Föderatsiooni ajalehti, vaatavad Vene teleprogramme?

Tihti tähtsustatakse üle Venemaa mõju meie siseelule ning aetakse segi Eesti suhted Venemaaga ja suhted Eestis alaliselt elavate venelastega. Mida muret tekitavamad arengud on Venemaal, seda tähelepanelikumad peame olema siin elavate nn koduvenelaste suhtes. Neid inimesi ei saa samastada Venemaal toimuvaga. Isegi siis mitte, kui Venemaa püüab neid Eesti riigi vastu ära kasutada ja kasutabki. Isegi siis mitte, kui tundub lootusetu, et tegelik integratsioon kunagi võiks juhtuda.

Viimased sündmused on muidugi siinsete venelaste ühtsustunnet oluliselt suurendanud, nagu nad on suurendanud nende vaimset sidet emakese Venemaa ja tema kuulsusrikka minevikuga. Hästi lihtsustatult on paljude Venemaa venelaste hoiak selline, et valdavalt ollakse (veel?) kriitilised stalinismi kuritegude suhtes ja iroonilisedki kommunismiehitamise jantlikkuse hindamisel, aga see, et impeerium on lagunenud, ei mahu venelase hinge.

Käisin Filtri tee kalmistul 9. mail ja koguni kahel korral. Nägin seal liialdamata tuhandeid vene keelt kõnelevaid inimesi, meie kaaslinlasi. Oli vanu, oli noori, paljud liikusid peredena. Õhkkond oli rahulik, isegi pidulik. Pronkssõdur uppus lilledesse. Inimesed seisid järjekorras, et oma pärgadele sobiv koht leida.

Lillerevolutsioon 9. mail sõjaväekalmistul

Olen omal ajal käinud mitmel internatside miitingul “õhku nuusutamas”, tajunud sealset vihkamist ja jõuetut viha. 9. mail sõjaväekalmistul toimunu oli midagi muud. See oli nagu eestlaste laulev revolutsioon või laulupidu. Venelaste lillerevolutsioon siis? Usun kindlalt, et tegemist pole Eesti riigi vastase hoiaku demonstreerimisega. Küll näitas see, Tallinnas seni olematu aktsioon, hinnangut meie võimele ühiskonda konsolideerida ja sisemist stabiilsust suurendada.

Olen ka varem teinud ettepaneku pakkuda Eestis elavatele määratlemata kodakondsusega inimestele nn kvaasikodakondsust ehk teisisõnu anda “halli passiga” inimestele võimalus taotleda kodakondsust, millel oleksid teatavad eritingimused. Sellistel inimestel, nimetagem neid uuskodanikeks, oleksid kõik kodaniku õigused, välja arvatud mõni, näiteks õigus valida riigikogu. Küll oleks nende puhul selge, et neid ei saa Eestist välja saata, neil on välismaale minemiseks ja seal tegutsemiseks samad õigused kui kodanikel, neid kaitseb Eesti riik, nendega tegelevad välismaal Eesti ja Euroopa Liidu saatkonnad. Pakuksime sedaviisi neile inimestele kohta eneste keskel, aga niimoodi, nagu seda võimaldab parlamentaarse riigi otsustusmehhanism. Oluline on rõhutada, et siin ei kõnelda kodakondsuse “nullvariandist”, vaid avaldatakse lootust, et ehk pärast aprillilõpu sündmusi saaks uuskodaniku staatuse loomine riigikogus vajalikud hääled kokku.

Selline lähenemisviis pole samas uudis. Kvaasikodakondsust on paarkümmend aastat tagasi rakendanud Holland oma meretaguste asumaade asukate toomisel Hollandisse. Eestis oleks õige aeg selleks olnud vahest 15 aastat tagasi. Praegu on siiski põhjust teema uuesti üles soojendada. Kriitika peale, et see on järjekordne inimeste sortimine ja diskrimineerimine, võib kosta, et meil olekski siis kolme liiki kodanikke: 1) sünnijärgsed, 2) naturaliseerunud, kel on kõik õigused, välja arvatud õigus olla valitud presidendiks, ja 3) uuskodanikud, kel on kõik õigused, välja arvatud õigus valida riigikogu ja olla valitud presidendiks. Kui see poleks ebaõiglane naturaliseerunud kodanike suhtes, lubaksin ma uuskodanikel ka presidendiks kandideerida.

Siin on ka sisemist väärikust toitev idee meie koduvenelastele: olla venelane, kuid saada eurooplaseks. Päris eurooplaseks – koos sinna juurde kuuluva Euroopa Liidu passi, mentaliteedi, väärtushinnangute, keelteoskuse ja tolerantsusega. Tähtis on seegi, et sellel teel sammuksid eestlased ja venelased koos, sest meie väljendunud padurahvusluse, võõraviha ja sallimatuse tõttu on ka meil veel kenake maa astuda.

* http://en.wikipedia.org/wiki/Max_Van_der_Stoel