Romaaniülikool: Bram Stokeri “Dracula“

– [Kõneleb Dracula] Meie, seekelid, oleme õigusega uhked, et meie soontes voolab paljude vaprate hõimude verd, kes on võimu pärast võidelnud nagu lõvid. Siia, Euroopa rahvaste sulatuskatlasse, tõid ugri hõimud Islandilt võitlusvaimu, mille Thor ja Odin neile olid andnud; nende sõjamehed tegid Euroopas – vähe sellest, koguni Aasias ja Aafrikas – nii hirmsat hävitustööd, et arvati: libahundid ründavad. Siia tulles leidsid nad eest hunnid, kelle sõjakas raev oli tulelõõmana maid laastanud, kuigi siinsed rahvad veel surreski uskusid, et nende soontes voolab muistsete nõidade veri, kes Sküütiast pagendatuina kõrbes kuraditega paaritusid. Lollid, lollid! Milline kurat, milline nõid on eales olnud vägevam Attilast, kelle veri voolab siin, nendes soontes?

– [Kõneleb doktor Van Helsing] On taimi, mis halvavad vampiiri jõu, näiteks küüslauk, nagu me juba teame; pühad sümbolid, nagu minu krutsifiks, mille juures me äsja vande andsime, ei tee talle küll midagi, aga ta hoiab neist siiski aukartlikult eemale. (---) Vampiiri kirstule pandud kibuvitsaoks ei lase teda kirstust välja, läbi kirstu tulistatud pühitsetud kuul tapab ta päriselt, teiba löömine südamesse annab talle, nagu me kogesime, viimaks rahu, pea mahalõikamine suigutab surmaunne. Me nägime seda oma silmaga.

Rein Sepp arvas, et see on alles hiljem rännanud põhja poole, lõpuks Islandisse, kust meieni on jõudnud Kristuse-eelse (või -välise) Euroopa keskaja algupäraseim eepiline varamu.

Muinasgermaani vanade laulude kuulsa kogumiku “Vanem Edda” (Rein Sepa tõlkes 1970) müütilised jumalad on Odin ja Thor, selle kangelastest ei saa aru, kas nad on inimesed, lohed või mingid muud olevused. Sigvördr (hilisem saksa Sieg-

fried) tapab lohe Faafniri ja seejärel ta venna Reginni. Ta sööb Faafniri küpsetatud südant ja rüüpab Reginni kolbast mõlema venna verd. Seejärel saab ta maa-alusest koopast kätte Faafniri kulla. Loheveri teeb ta haavamatuks, võidetamatuks. (Kuigi, tõsi, nagu kreeklaste heerosel Achilleusel, on temalgi oma kaitsetu ihulapike.) Sellesama müüdi hilisem, juba kristlusesugemetega kehastus on “Nibelungide laul”, mida tänu Rein Sepale saab samuti tervikuna värsivormis eesti keeles lugeda (1977).

Kus täpsemalt hunnide ja nende vägeva pealiku Attila (Etzli) veri ugri või koguni soome-ugri verega segunes, me ei tea, aga igal juhul paistab, et Rein Sepa mõte kulges “Dracula” looja iirlase Bram Stokeriga samu radu.

Iirimaa, samasugune Euroopa keskustele kauge rajaala nagu Island või Baltimaad, hullutas hiliskeskajast peale oma saagadega ja nende jäljendustega Euroopa kujutlust, sai pärmiks, mis pani käärima romantilise kultuuri. Selles oli pearoll sakslastel, aga selle tumedam hoovus õuduste, roimade ja salapäraga tuli gooti romaanist Inglismaalt. Järellainest uusromantismis XIX sajandi lõpus sündisid  Bram Stokeri “Dracula” ja tema kaasmaalase Oscar Wilde’i kunstmuinasjutud.

Kindlasti ei ole mõtet kahelda “Dracula” eesti keelde tõlkinud Hans Luige andmetes (vt saatesõna 1993. aasta väljaandes), mille järgi on “Dracula” maailmas trükiarvult piibli järel teisel kohal. Aga tõsi on ka, et romaani autori Stokeri kohta ei pruugi artiklit leiduda kaugeltki igas maailmakirjanduse leksikonis. Tõik viitab sellele, et hirmu- ja õudusteema kirjanduses ja muudes kunstides, XX sajandist peale aga eriti filmides, on üha kaldunud publikut peibutama mingite liiga kergete trikkidega, hetkepõnevusega. Trikid hakkavad paratamatult korduma, vaimsemalt meelestatud vaatajad tüdinevad. Eks nii vist ka vampiiriteemal – kuigi kõiki katseid ses vallas ikka efektsemalt vaataja-lugeja ihukarvu püsti ajada ei suudaks keegi tänapäeval kokku lugeda.

Mainitud saatesõnas vampiiriainesele filosoofilist tausta otsides tsiteerib Hans Luik õudusfilmiklassikut Alfred Hitchcocki: “Salapäraste ja jubedate lugude lugemine mõjub inimestele hästi: te vabanete teie alateadvuses pesitsevatest ohtlikest mõtetest ja ihadest, mille olemasolu te iseendalegi ei söanda tunnistada.”

Mõtlesin pärast “Dracula” lugemist, mis mõtetest ma nüüd vabanesin, aga ei osanud seda seletada. Vahest jääbki see mu alateadvusse saladuseks? Selles, mida ma kombata suudan, pigem küll vastupidi: leidsin “Draculast” vaimse koe, mis virgutab mu seniseid äratundmisi.

XVII sajandi teisel poolel kirjutas inglane John Bunyan allegoorilise romaani “Palveränduri teekond”, mis lugejamenu poolest võistles pühakirjaga (eesti keeles tõlkeid juba alates XVIII sajandi lõpust). Kas ei olnud ehk Bram Stokerigi salasiht  tekitada suurtele hulkadele arusaadav mõistukõne, mis kedagi ükskõikseks jätta ei saa, sest see tungib meist igaühe maisesse eksistentsi sõltumata sellest, kas meid õudusteema iseendast paelub või ei?

Kas ei kehasta Dracula maise võimu üleajalikku kurjust? Kas ei ole siitilma vägevad läbi ajaloo tegutsenud vampiiridena, kes on endale surematust ihaldades tervete rahvaste, inimkonna nõrgema poole ja looduse verd imenud?

Võim nakatab, paneb moonduma koguni meie lähedasi, kellest me kurja eal ei usuks. Isegi armastus võib saada võimu instrumendiks või vähemalt söödaks, millega võim meid, hapraid inimlapsi, peibutab (“Draculas” Lucy Westenra ja Mina Harkeri juhtum). Rääkimata mõistusest, mis on läbi aegade võimu kurjust truult teeninud.

Ent ei leidu ka aegu, kus õilsus poleks võimuritest vampiiridele vastu astunud. Doktor Van Helsing on just seda tüüpi teadlane, kes ei lase end sõgestada raha- ja ärivõimust ega ürita loodust alistada. Tema mõistus asub liitu puhastava loodusega ja eluterviku pühadusega, mida Stokeri “Draculas” võiksid sümboliseerida näiteks küüslauk ja krutsifiks.

Aga teivas ja pühitsetud kuul? Jäägu kirjandusele ta vaba luul.

Elust ja loomingust

Bram Stoker

(1847–1912)

•• Sündis Dublini lähedal. Õppis Trinity College’is õigusteadust ja matemaatikat, kuid tutvumine ja hilisem sõprus näitleja Henry Irvinguga kallutas teda kirjanduse ja teatri poole.

•• 1878–1905 töötas Stoker Londoni Lyceumi teatri mänedzˇerina, Irvingust kirjutas ta raamatu

“Isiklikke heiastusi Henry Irvingust” (“Personal Reminiscences of Henry Irving”, 1906).

•• “Dracula” (1897) on Stokeri kuulsaim teos. Selle menu levis kiiresti Inglismaalt mujale maailma. Saksakeelne tõlge ilmus 1908. aastal.

•• “Dracula” on sünnitanud arvutul hulgal jäljendusi ja vampiiriteema edasiarendusi, nagu ka mahuka vampiroloogia. Selle põhjal on filme teinud terve plejaad maailmanimega rezˇissööre, teiste seas Friedrich Wilhelm Murnau, Andy Warhol, Werner Herzog, Francis Ford Coppola.

•• Eesti keelde tõlkisid “Dracula” enam-vähem ühel ajal (1993) Hans Luik (kirjastus Kupar) ja Valter Rummel (kirjastus Koolibri).

•• Muid Stokeri teoseid tuntakse märksa vähem. Eesti keeles on tema raamatutest ilmunud veel “Valge mao koobas” (“The Lair of the White Worm”, 1911; tlk Liisa Pint, 2004).