Robin Juhkental: Me tõesti ei läinud võitma

 •• Teie Malcolm Lincoln võitis ka finaalipäeval korraldatud pea­proovi mänguhääletuses, kas see tegi teid kuidagi ebausklikuks või pani mingeid mõtteid pähe?

(naerab) Ma ei teagi, kes seal mänguhääletusel neid punkte andis ja järjestuse paika pani, aga kui see oli meeskond, siis oli ehk asi selles, et me saime nendega hästi läbi, oli lõbus ja tegime koos palju lolli nalja. Nii et see ei tekitanud küll mingeid erilisi ootusi. Me tõesti ei läinud sinna võitma, mõtlesime, et kui nelja-viie sekka jõuaks, siis oleks juba päris hea. Nii et võit oli suur üllatus.

•• Te olite võistlusel nagu must hobune – laulude valikul ei jõudnud te esialgu kümne sekka, finaalis ei valinudki žürii teid parimaks. Mis te arvate, millega te rahva ära võitsite?

Ju me siis midagi tegime, et ühele poolele rahvast meeldisime. Kuigi mõnikord me võtame netikommentaariumid ette ja… no sealt saab ikka väga huvitavaid asju lugeda. Kui meid kümne sekka valiti, siis oli kuulda ka nurinat, et oleme täiesti tundmatu nimi. Nagu eeldus muusika kirjutamiseks oleks see, et oled tuntud. Aga Eestis polegi ju muud kohta enam muusikaloojatele – „7 vaprat” ja „Hoia ja keela” saadet pole enam ammu, Eesti Laul ongi ainuke koht, kus uued tegijad end näidata saaks.

Aga ma arvan, et meil on selline mõnus vana kooli lugu, mis võiks ka emadele-isadele meeldida. See ei ole selline tümps, mille peale vanaemad kõrvad kinni peaks suruma.

••  Te olete öelnud, et ei läinud osalema Eurovisionile, vaid Eesti Laulule. Milliste mõtete või ees­märkidega te nüüd võitjatena suurvõistlusele lähete?

Me loodame oma lugu seal väärikalt esitada ja kuna see võistlus on Eesti rahvale nii oluline, siis me loodame seal ka hea koha saavutada. Sest noh, me tahaksime siin pärast veel elada. Eesti on nii väike, et kui hästi ei lähe, siis võib kuskil baaris peksa saada. Oleme muidugi meelitatud, et meid Eestit esindama valiti. Võib-olla me lihvime veel natuke esinemist ja imagot enne Oslot.