Riikide vaesus ja selle sisemised paradoksid

Miks välisabi suurendab sõjaväelise riigipöörde, kuid mitte näiteks rahva vähemuse mässu tõenäosust? Miks maavaradega heldelt õnnistatud riikide elanikud vaesuses virelevad? Mil moel saab kõige paremini aidata vaesel riigil reforme ellu viia? Oxfordi ülikooli professori, varem Harvardi ülikoolis õpetanud ja Maailmapanga uurimisosakonda juhtinud Paul Collieri raamat annab vastuse kõigile neile ja ka paljudele teistele küsimustele, mis puudutavad planeedi Maa miljardit kõige vaesemat elanikku.

Oma töös just inimkonna vaeseima osa uurimisele pühendunud Collieri sõnul on viimastel kümnenditel toimunud maailmas märkimisväärne muutus. Kui 40 aastat tagasi elas kuuendik inimkonnast arenenud ja viis kuuendikku vaestes riikides, siis praeguseks on säärane hinnang aegunud. Viis kuuendikku inimestest ehk umbes viis miljardit inimest elab tõesti nii-öelda arenevates maades. Oluline on siinjuures see, et neist 80% elab riikides, mis tõepoolest mühinal arenevad. Probleemiks on aga ülejäänud, mis teevad arengu asemel hoopis vähikäiku. Collieri sõnul on selliseid maid 58 (nimeliselt ta neid ei loetle, kartes neid halba valgusse seada), 2006. aastal elas neis ligikaudu 980 miljonit inimest. Kuna aga vaesemate riikide rahvastik kasvab hoogsalt, on nüüd nende elanike arv ilmselt ületanud juba miljardi piiri.

Neli peamist lõksu

Collier annab ka põhjenduse, miks neil riikidel nii kehvasti läheb: nad on sattunud lõksu, tavaliselt lausa mitmesse korraga. Lõkse nimetab ta neli. Konfliktilõks on ilmne – sõjad, kodusõjad ja riigipöörded.

Teine on loodusvaralõks – sülle kukkunud ressursirikkus põhjustab tihti ühiskonnas vaesust. Riigi investeeringud ja paremad töökohad koonduvad loodusvarasektorisse, ülejäänud majandus aga vireleb. Lisaks kaasnevad maaupõuevaradega sageli konfliktid ja sõjad. Kolmas lõks on merepiiri puudumine. Sisemaale suletud riigi eksport sõltub naabritest, nende jõukusest, teedevõrgust ja sadamatest. Kui naabritega õnnistatud ei ole, on merepiirita riigil jupp maad keerulisem vaesusest välja rabeleda. Neljas lõks on aga saamatu juhtkond.

Autor toob ridamisi esile infokübemeid, mis esmapilgul tunduvad minevat vastuollu terve mõistusega. Näiteks võivad teatud olukorras abiorganisatsiooni suured halduskulud anda hoopis tunnistust asutuse tõhusast tööst. Ida-Timoris aga on suur rahuvalvajate kontsentratsioon, kuna seal on ohutu. Ja nii edasi ja nii edasi.

Lugeda on raamatut raskevõitu – see on lihtsalt keeleliselt sedavõrd konarlik. Ja ega selles saa tõenäoliselt ainult tõlkijat-toimetajat süüdistada. Ühest küljest on eestikeelne majandussõnavara sedavõrd napp, et tõlkija peab tahes-tahtmata hakkama ise väljendeid leiutama – siinkohal oleks aga mõistlik mõni tugeva majandustaustaga inimene appi võtta. Kuigi tõenäoliselt ei päästaks seegi lugejat pidevast vajadusest tõlkida võõrapäraselt kõlavaid emakeelseid väljendeid inglise keelde tagasi. Teisalt on ka olemasolev eestikeelne majandussõnavara pahatihti kahtlase väärtusega. Enamik majandus-inimesi ei ole just erilised keelevirtuoosid, seetõttu on eestikeelsesse üldlevinud majandusterminoloogiasse sattunud tõelisi lingvistilisi koletisi, mis meenutavad Švejki poolt tsiviilpolitseinik Brettschneiderile müüdud segaverelisi penisid.

Ja muidugi tuleb ka nentida, et ega majandusteadlased üldjuhul suuremad kirjamehed ole. Olemata raamatu ingliskeelset versiooni käes hoidnud, võib siiski eestikeelse teksti klišeerikkusest aimata, et ega austatud professor vististi esmaklassiline sõnameister ole. Mis teha, John Maynard Keynesi tasemega suleseppi sünnib majandusteadlaste perre harva.

„Kõige vaesem miljard”

Paul Collier

Tõlkinud Lennart Lepajõe

Ilmamaa 2010