„Riigi korrapidaja” Mihhail Žvanetski Tallinnas: minu looming on surematu^{Vaata videot digilehest!}

Intervjuud Žvanetskiga saate vaadata siit!

Venemaal on vähemalt üks riigivõimule tõeliselt tänulik inimene – kuulus humorist ja satiirik Mihhail Žvanetski. „Ma olen meie riigijuhtidele väga tänulik sellepärast, et ma saan praegu võtta välja oma vanad nõukogudeaegsed lood ja mitte keegi ei saa aru, et nad on vanad,” ütles Žvanetski laupäeva pärastlõunal väiksel improviseeritud kohtumisel pressiga enne oma õhtust Tallinna sõud. „Need lood kõlavad nii värskelt, et mitte keegi ei usu, et nad on kirjutatud kunagi ammu. Minu looming on surematu.”

Mingisugust erilist nõukogude nostalgiat härrasmees Žvanetski kuidagi ei põe. „Praegu elavad inimesed Venemaal võrratult paremini kui nõukogude ajal,” ütles ta Olümpia hotelli fuajees ja kuulutas seda ka õhtul oma jutusõus tervele Nokia kontserdisaalitäiele teda kuulama tulnud publikule.

Kuigi kuskil teatmikes võidakse Žvanetskit tituleerida kui nõukogude kirjanikku-satiirikut, ei taha ta enda ette ei nõukogude ega nõukogudevastase epiteeti. „Teate, nõu-
kogude on vaid ajalooperioodi tähistav sõna. Minu teosed ei sure, nad elavad üle aegade. Minu kohta oleks õigem öelda klassik. Olen saanud klassikuks,” ütles mees.

Laupäevane jutusõu väljamüüdud Nokia kontserdimaja saalis oli täielik soolo. Ei mingeid kaasesinemisi, muusikat, ainult üks 78-aastane lühemat kasvu härrasmees prožektorikiirte vihus. Žvanetski tunnistas, et ta ongi suur soleerija ja seda on ta ka kord kuus eetrisse jõudvad telesõus „Riigi korrapidaja”, mis jookseb ühes hea vaadatavusega vene telekanalis. „Kui tekivad mingit teravad poliitilised küsimused, siis ma pean aru Maksimoviga. Ei tohi ju lasta saadet kinni panna. Aga kõik muu teen ma ise. Ei ole mul mingit meeskonda,” jutustas Žvanetski. Andrei Maksimov on Venemaa kuulus telemees, kes Žvanetski saates kaasa teeb.

Meenutas kolleege

Intervjuus venekeelsele Delfile meenutas Žvanetski oma kunagise Tallinna-reisi mälestusi heldimusega. „Kui ma sain oma esimese sõiduauto Žiguli omanikuks, võtsin ma ette sõidu Leningradist Tallinnasse ja see on siiamaani minu parim reis,” tunnistas ta. Klassik meenutas hea sõnaga oma Eesti kolleege Priit Aimlat ja Eino Baskinit, kes olid mõlemad kohal Žvanetski õhtusel etendusel.

Küsimuse peale, mida Žvanetski arvab teabeagentuuri Interfax küsitlusest, mille järgi on Eesti Venemaale vaenulike maade esimeses otsas, vastas ta, et ei jaga oma kaasmaalaste arvamust. „Maa oli tõesti okupeeritud ja sellepärast olid suhted nagu olid. Kuid nüüd on kasvanud peale uus põlvkond, kes nõuab neilt, keda me kunagi okupeerisime, et meil oleks head suhted. Sama on Poolaga, kus olid hiljuti kaklused, millel on sügavamad põhjused. Kui Venemaa saab rikkamaks, korralikumaks, arenenumaks, ja olen veendunud, et ta saab, siis see kõik taandub tagaplaanile ja ununeb,” jutustas ta.

Pärast Tallinna sõud ootas Žvanetskit ees esinemine Riias. Aga laupäeva pärastlõunal paistis, et mees oli mõtetega juba Odessas. „Elan siin hotellis Olümpia 13. korrusel ja mul on aknast vaade merele. Täpselt samamoodi nagu minu toast Odessas. Olen Odessasse ehitanud maja, kus mul on ülakorrusel oma tuba. Kus ma kuulen hääli supelrannast, näen merel laevu. Kohe lõpevad mu kontserdid ja ma sõidan Odessasse,” ütles mees.

Üks mees on rohkem kui orkester

Tegemist oli kahevaatuselise etendusega, kus vaatus oli tund ja veidi peale. Laval oli kõik lakooniline, kõrge laud, kus olid esinemiseks vajalikud paberid ja oligi kogu kujundus. Ei mingit videot või muusikat, ainult mees ja tema jutt, mida kuulati hinge kinni pidades, aeg-ajalt naerma pahvatades. Esimeses vaatuses oli ports poliitilisi nalju – juttu tuli valitsejast Vladimir Teisest ja tema ehitatud võimuvertikaalist. Oli juttu juutidest. Teine vaatus koosnes vaid anekdootidest, mõni neist oli vaid ühelauseline.

Mis on Žvanetski fenomen, et ta suudab üksi sellise sõu maha pidada? Diktsioon on keskmine, hääl tavaline, välimus tagasihoidlik. Aga sõna valitsemine – see on ekstra klassist. Emotsionaalne liikuvus on tohutu. Kontakt publikuga vahetu ja samas täiesti aus.

Ei mingit muljet, et esineja püüaks oma publikuga manipuleerida. Kuigi tegelikult on mitmetuhandene rahvahulk Žvanetski käpas ja liigub emotsionaalselt mööda seda rada, mida esineja ettevaatlikult suunab.