Revolutsioon eeldab revolutsionääre

Iudith Butler, soouuringute uusima suuna queer-uuringute superstaar, juhib tähelepanu heteroseksuaalsele maatriksile, mis korraldab meie ühiskonda. Selle kohaselt omistatakse ühiskonnaliikmetele huvisid, kompetentsi ja võimu, lähtudes naise-mehe heteroseksuaalsest vahekorrast. Kultuurilise ideaali järgi seisneb see mehe domineerimises naise üle, mehe tugevuses ja aktiivsuses, naise passiivsuses ja järeleandlikkuses. Sellist vastandlikkust intiimsusekorralduses käsitletakse loomulikuna ja sellest tuletatakse ka sugude ebavõrdne tööde ja ressursside jaotus ühiskonnas. Heteroseksuaalse maatriksi kehtivusest Eestis kõnelevad pea kõik meie ühiskonda käsitlevad uuringud. Nimetaksin vaid soolist palgalõhet (Eestis EL-i suurimaid), vaba aja jaotust, koduvägivalda, mis räägivad ühel keelel naiste ja meest ebavõrdsest võimujaotusest.  

Peale naiste meestega võrreldes piiratud võimaluste seletab heteroseksuaalne maatriks ka laialt levinud homohirmu ehk irratsionaalset vaenu inimeste vastu, kes eelistavad samasoolisi intiimpartnereid. Kuna geide erootiline iha ei mahu heteronormatiivsesse maatriksisse, panevad nad kahtluse alla soosüsteemi, naiste „loomuliku” allutatuse ja meeste „loomuliku” ülimuse tervikuna. Enamuse nõudel peavad „korrarikkujad” oma erinevuse maha salgama („kappi jääma”) ja kui mitte, olema valvel oma tervise pärast (elektrišokiteraapia, tänavavägivald, pedenaljad).

Teiste intiimpartneri valik ei jäta meid ükskõikseks sellepärast, et avaliku elu korraldus ammutab oma legitiimsuse idealiseeritud intiimelukorraldusest. Peamised homofoobid, heteroseksuaalsed mehed, kardavad oma soo positsiooni ja privileegide pärast. Nad on arvestanud sellega, mida meesuuringute klassik Bob Connell nimetab patriarhaalseks dividendiks. Eelkõige on võitlus geide vastu võitlus heteromeeste võimu ja ressursside, mitte eetika- või loodusseaduste kaitseks, nagu pealiskaudsel pilgul võib tunduda.

Milline on siis end heteroseksuaalina esitava valge, ka eesti mehe võim? Eelkõige on see  võim kapitalistlikus ühiskonnas käibivas tähenduses: inimese staatus on justkui tema enda teha. Millegipärast jääb aga võimuladvik ülekaalukalt ühesuguste inimeste päralt. Eesti naiste tööhõive määr ja töötundide arv on ülisuur, kuid tippu, päris meeste mängu, jõuavad erandid, kes pärast tunnistavad, et on pidanud ennast „vale” soo tõttu topelt tõestama. Sama kehtib rahvus- ja seksuaalvähemuste ülespoole suunatud sotsiaalse mobiilsuse kohta. Tippu jõudmiseks on oluline teisele rahvusele viitava aktsendi puudumine kõnes ning alternatiivse seksuaalse orientatsiooni peitmine.

Rahvusvahelises võrdluses iseloomustavad meie rahvast suured lõhed elukvaliteedis ja võimalustes ning ühiskond on silmatorkavalt hierarhiline. Aga ebavõrdsuse vähendamisele, näiteks maksude ümberjagamise näol, eelistatakse tarbimise õhutamist. Sa oled toit, mida sööd, brändid, mille rõivaid kannad, spordiklubi, mis su ihu trimmib. Silmapaistev tarbimine nagu õilistaks tarbijat, annaks „sinist verd”.

Kokkuvõttes kujuneb paljude identiteet üha hedonistlikumaks ja individualistlikumaks  ning põhineb üha vähem solidaarsusel suuremate ja väiksemate kogukondadega.

Ühelt poolt on selles heteronormatiivses süsteemis (hetero)meestel kerge staatust omandada, teisalt rõhub neid küllalt rängalt surve „olla keegi”, „olla mees”. Meeste soorituspinge paljukõneldud tagajärg on nende lühike oodatav eluiga. Kuid oleks naistevaenulik väita, et see on kuidagi tingitud eesti naiste pikast elueast. Ei, eesti mehed ei kingi džentelmenlikult oma aastaid naistele. Ka eesti naistel on elupäevi keskmiselt vähem võrreldes näiteks sookaaslastega Põhjamaades, kus ühiskond on sidusam ja riik solidaarsem.

Enamik Eesti geisid on alles kapis

Kuidas saaksid aga geid ühiskondlikku tegelikkust paremuse poole kallutada?

Butleri silmis seisneb nende transformeeriv potentsiaal naiste ja meeste vahelistest heteroseksuaalsetest võimumängudest puutumatuses. Nad võiksid olla vabad mõttemallist „kes on peal, kes all” – kes domineerib, kes allub. Sellest mudelist väljapoole ja puhtaks jäänutena peaksid seksuaalvähemused saama pakkuda heteroseksuaalse enamuse elukorraldusele alternatiivi. Nad võiksid inspireerida teisi oma egalitaarse mõtlemise ja tegudega ja näidata, et nii era- kui ka avalikus elus saab ja tulebki partneritega teisiti käituda.  

Revolutsioon eeldab aga revolutsionääre, kes tunnistaksid avalikult oma erinevust, tunneksid selle üle uhkust ja nõuaksid sellele eluõigust. Kas aga Eesti alternatiivse seksuaalorientatsiooniga inimesed vastavad sellele maailma parandamise eeltingimusele? „Enamik Eesti geisid on alles kapis,” tõdeb Christian Veske. „Paljud Eesti geimehed hoiavad terve elu heteroseksuaalset fassaadi, nad on abielus ja kasvatavad lapsi, kuid  käivad iga nädalavahetus geisaunades,” iseloomustab geiparaadide eestkõneleja Lisette Kampus homoseksuaalide topeltelu. Ta lisab kriitiliselt: „Ja niimoodi rikuvad nad ära ka oma naiste elu.” Lisette tunnistab, et on ise pidanud töö saamiseks või hoidmiseks piirama oma avalikke ülesastumisi, kuid väidab, et enda ja teiste vastu aus olemine muudab kokkuvõttes elu siiski kergemaks. Nendest seisukohtadest järeldub, et geid ei austa oma erilisust, vaid püüavad seda peita ja näida igati keskmiste inimestena.

Tõenäoliselt eeldab heteronormatiivsusest vabade mõtlemis- ja elamisviiside levik sedagi, et alternatiivse seksuaalsusega inimesed leiaksid kõigepealt omasarnastega solidaarsuse ja siis mobiliseeruksid ühiste eesmärkide ümber. Seejärel oleks hoopis tõhusam veenda laiemaid hulki uutes, paremates väärtustes. Praegu aga ei pea Eesti mittenormatiivse seksuaalorientatsiooniga noored siinset geikogukonda ega geiorganisatsioone kuigi tugevateks.  

Christian Veske hinnangul on geiorganisatsioonide liikmeskond väga väike, sest geid ei taha, et neid tembeldataks aktivistideks. Ta seostab geide vähest kokkuhoidmist ja nähtavust kolmanda sektori üldise nõrkusega, mis iseloomustab Eestit tervikuna. Lisette  Kampus arvab,  et mitme aasta tagused geiparaadid „olid vist ainukesed üritused, mis tõid Eesti geid ja lesbid kokku”. Ta peab poliitilise passiivsuse põhjuseks „eestlaste orjalikku mentaliteeti, mis on geidel nii sees”.

Helen Talalaev tõmbab paralleeli selle vahele, et Eestis puudub nii jõuline geiliikumine kui ka jõuline feministlik liikumine. „Kodanikuühiskond on pärast Nõukogude korda nii kogenematu, raske on huvigruppe kaasa tõmmata. Inimesi justkui lihtsalt ei huvita. Ilmselt arvavad nad, et elavad kuidagi vaikselt ikka oma elu ära,” tõdeb ta.

Rebeka Põldsam seostab geide apoliitilisust osa geide endi homofoobsusega, mis tuleneb „heteronormatiivsele ühiskonnale allumisest”.  

Geide missioon

Peale tõsiasja, et paljud geid eelistavad „kappi jäämist” sellele, et koonduda ja maailma muuta, saab osa neist heteroseksuaalsest maatriksist eeliseidki, vähemalt selles, mis ulatub intiimsusekorraldusest väljapoole. Geimehed on siiski mehed ja meessoo esindajatena lõikavad nad mehekesksest süsteemist kasu. End profeministiks nimetav Christian Veske arvab näiteks, et geimeestel on võrreldes naistega Eestis kergem ennast kehtestada. „Väljaütlemata hoiak ühiskonnas on, et mees on täiuslikum naisest, mees on ideaal. Mul on palju lihtsam öelda midagi kui naisel. Kui naine ütleks midagi konkreetset, peetakse teda tulehargiks ja võimutsejaks. Kui mees sama asja ütleb, peetakse teda lihtsalt kompetentseks oma töös.”

Ehk on naiivne oodata, et geid oma ühiskonda muutva missiooni ära tunneksid. Eriti just geimehed võivad olla huvitatud hierarhilise süsteemi püsimisest, sest tunnevad, et koostöö korral jõuavad nad selle tippu.

Nii väidavad näiteks sotsiaalteadlased, kes uurivad üle Euroopa tuntud Chueca piirkonda Madridis, et sealne lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide liikumine on ühtne ja egalitaarne vaid loosungil, tegelikult aga jaguneb erineva staatusega alarühmadeks. Sellisena peegeldab see ühiskonna hierarhilisi soosuhteid ega paku neile alternatiivi. Chueca LGBT-võimusuhete püramiid tipneb keskklassi geimeestega, keda tunnustatakse nende majandusliku ja ka kultuurilise suutlikkuse pärast, püramiidi madalamatel astmetel võitlevad eksistentsi eest lesbid, biseksuaalid, drag queen’id, transseksuaalid ja paljud teised, kelle erinevus heteromehe normist on ilmsem.

Kui keegi peab lääne feministidest intellektuaalide ootust, et alternatiivse seksuaalsusega vähemus viiks maailma edasi, egoistlikuks ja ebaõiglaseks, siis olen nõus. Raske on olla poliitiliselt aktiivne, kui ümbritsevad väärtused on individualistlikud ja hedonistlikud ning tunnustavad  pigem tarbimist kui maailma muutmist. Kahtlemata on intellektuaalidel mugav istuda ja hinnata kellegi radikaalse potentsiaali tühjajooksmist, küsimata, kas asjaosalised ise üldse tahavad kanda maailma muutmise missiooni.  

Ometi tasub meeles pidada, et just erinevustes peitub muutuse võimalus, igas normist lahknevuses sisaldub revolutsiooniline potentsiaal, mis võib vormida terve  ühiskonna tulevikku. Alternatiivne seksuaalne orientatsioon on kaalukas erinevus, mis võib lõhkuda ja uut luua.