RAUL SULBI: Jälle need templirüütlid, Graalist rääkimata

##Templirüütlitest ja Merovingidest eesti keeles ja teaduslikult respekteeritavas vormis kahjuks mitte. Ja seda viga ei paranda ka käesolev populaarne ülevaade Templiordust ja sellega seotud sensatsioonilistest “avastustest”.

On küll ilmselt majanduslikult üpris tulus sedasorti kirjasõna poelettidele paisata ajal, kui maailm jätkuvalt ahmib endasse Dan Browni “Da Vinci koodi” pakutavaid sensatsioonilisi avastusi ja “tõdesid”. Silmaringi huvides on positiivne seegi, et eesti meedia on Browni teose avastanud aasta pärast selle eesti keeli ilmumist ning raamat nüüd müügitabelite tipus peesitab.

Üks asi on kõiksuguste vandenõuteooriate ilukirjanduslik käsitlus, hoopistükkis teine on lugu siis, kui ajaloodoktori kraadiga inimesed lugejaile näivajaloolise meetodiga (põhjalik viiteaparaat, imperatiivsete väidete vältimine, kõiges kahtlemine jmt) sedasorti sensatsioonilist jampsi püüavad pähe määrida. Nagu tegi ka paari aasta eest eesti keeles ilmunud Michael Baigenti, Richard Leigh’ ja Henry Lincolni “Püha veri ja Püha Graal”, mis soolasele hinnale vaatamata kiirelt läbi müüdi.

Loomulikult on sellised raamatud meelelahutuslikust seisukohast põnevad lugeda, nende autoritele viletsa sulejooksu osas etteheiteid teha ei saa. Aga kui üksainuski sellise “ajalootõdesid” paljastava teose lugeja loetut puhta kullana võtab, on asjad halvasti. Sedalaadi teemade ilukirjanduslik buum puhkes suuresti Umberto Eco “Foucault’ pendlist”. Kahjuks eeskujuks olnud teose kirjanduslikule tasemele küündimata.

Korralik ülevaade ikka puudub

Karen Rallsi (kes teenib elatist meie mõistes üsna hillarpalametsalikult, pidades samadel teemadel ettekandeid kõikvõimalikes kohtades) raamat on samuti põnev lugemine. Kuid mitte templirüütlite ajaloo huvilistele, vaid just sensatsiooni- ja salaajaloo, vandenõude, salaühingute jmt janunejatele. Templiordu ajaloost huvitunuile tuleks pigem soovitada mõne aasta eest eestindatud Martin Baueri raamatut “Templirüütlid”, kuigi ka too teos pole päris vaba sensatsioonijanust.

Karen Rallski valgustab põhjalikult ordu sünnilugu, võimendades igas pisemaski kohas kõikvõimalikke saladuslikke ja seletamatuid fakte, mõistatuslikke asjaolusid ja muud taolist. Põhjalik ja samas võtmes ülevaade on ka ordu likvideerimisest ja templirüütlite kohtuprotsessist. Ordu apogee-perioodi (1130–1290) ajaloost ei saa sellest raamatust aga midagi teada. Põhjalikult on juttu, kuidas templirüütlid pärast ordu sulgemist oma varanduse (sh Püha Graali, seaduselaeka käsulaudadega jm) Ameerikasse vedasid ning seal kolooniaid rajasid, Siioni Prioraadiga käsikäes tegutsesid jne. Kosmosehõlvamise au autor templirüütlitele siiski ei omista, kuigi ulmekirjanduses on seegi teema nauditavat käsitlemist leidnud.

Lõpetuseks jääb üle nentida, et korralikku monograafiat Templiordu kohta eesti keeles endiselt ei ole, kuigi tõlkimiseks oleks neid inglise, prantsuse ja saksa keeles valida mitmeid. Seevastu näeme aga kardetavasti lähiaastail jätkuvat sensatsiooniajaloo tulva. Iga rahvas on oma kirjastajaid väärt?