Raul Rajangu seirab olukorda poliitrindel psühhedeelia abiga

Rajangu on poliitilisi teemasid tasa ja targu ikka kõnetanud. Nüüd aga võime veenduda, et tema absurdimaias nõukogudenostalgia on jõudnud oma ootuspärase antiteesini – hirmuni uue ulja tulevikumaailma ees, milles kogu taevakaart katab hoopis NATO tähelipp ja silmapiiridel lõõmavad Punase väljaku igavesed tulukesed.

Hirmutavad ikoonid

Selle viimasega, igavese tulega nimelt, tekkis paras jama juba 1995. aastal, mil Rajangu tõi Moskvasse eesti kunsti kuraatorinäitusele rea värvilisi hiigelfotosid. Neil kohtus punasest marmorist sööstev tuleleek – igavesti kestva mineviku ikoon – lõputu pissuaaridereaga, mille kunstniku kuri käsi tema kohale oli manipuleerinud. Igavik kimas kõige liha teed! Galerii personalile piisas sellest vihjest, et välja kuulutada zabastovka, poliitiline streik.

Sestsaadik ongi Rajangu mängukannideks valdavalt poliitiline sümboolika ning need ihad ja hirmud, mida meedias nende abil inimestes sugereeritakse. Näitusel välja pandud objektid on kaetud NATO embleemi ja igavese tulega kirjatud palakatega. Nende alla jäänud esemete vormist aimub, et tegu on surnukirstudega. See muudab kogu näituse sõjaväeliseks matuseks, kus globaalne sõjatööstus lükkab kärkiva saluudi saatel mulla alla kõik patsifistlikud, etnilised, multikultuursed ja ökoloogilised mõtteviisid ning igasuguse teisitiolemise.

Kunstnik viskab konksu

Siiski pole sellelt näituselt vaja otsida moraliseerivat sisu, ilm on niigi mäejutlustest pakil. Rajangu lihtsalt reprodutseerib avalikult aktsepteeritud kujutisi surmast ja vägivallast, mida paradoksina saadab retoorika rahust ja ajaloolisest õiglusest. Rajangu arendab viimase lõpuni ja avastab, et ainult tuumatalv teeb inimesed uuesti võrdseks ja selle, nõndanimetatud iglu-demokraatia poole olemegi parajasti teel.

Kuid ma räägin rohkem kui näitus ise. See on hea kunsti tunnus: kriitikud kukuvad patrama, rahvas murrab päid ja piike. Rajangu ise ei anna selleks otsest ajendit. Lihtsalt paneb aknalauale NATO ja kommunismi sümbolites plastist pesumannekeeni ja jääb ootama nagu kaval kalamees. Konksu otsa jäävad aga kõik, kes on just pääsenud ühest “vabade riikide murdmatust liidust” ja kohe-kohe sisenemas teise. Rajangul on õnnestunud oma näitusest teha uutmoodi Charlie’s checkpoint, mis pärast Teist ilmasõda jagas Berliini keskel maailma kommunistlikuks idaks ja kapitalistlikuks lääneks. Iga mööduja meldib siin oma meelsuse – sammudes vihma käest räästa alla.

Kloonide surmatants

Galerii tagatoas läheb aga asi puha pööraseks. Siin on koha leidnud uus ja täiustatud videoversioon Rajangu mängudest “Playboy House’iga” – üheksakümnendail valminud klaasmaja hiigelmudeliga, mille sees on endale koha leidnud pisike koopia Punase väljaku igavesest tulest, plastiliinist pissuaarideread, üks kahhelahi Rajangu varasemalt maalilt ja mõned nõukaaegsed ribiradiaatorid. Ka plastiliinist. Sellesse vastuhelkide kaleidoskoopilisse maailma on Rajangu projitseerinud hulgi mitmeid liikuvaid pilte avalikust meediast, lasknud neil ekselda lõputute peegelduste labürindis ja võimenduda möirgavaks kaoseks, kus musklis ja mundris üliinimesed tunnistavad üksteise võidu ainult vägivalda. Siin kohtuvad kopeeritud kujutised, kes paljunevad kloonideks ja matavad maailma enda alla.

Selle mänguversiooni peategelasteks on globaalsete pop-staaride kõrval ka eesti politsei ühendkoor ja orkester ning satanistlik rämpstümpsubänd 666. Kumbki pole jõnk jõu-struktuur, kuid mõlemad paiskavad erinevates helistikes meediasse kujundeid kultuuriks maskeerunud morbiidsest vägivallakultusest. Politseinikud lõõritavad jõude joviaalselt rahvalikke laulukesi, 666 on aga uppunud vahkvihasesse pessimismi. Eks seegi osuta, kellel on Rajangu arvates uues rahuriigis hea elada.