Rakveres elab igatsus Pariisi boheemliku atmosfääri järele
Instseneeringus „Ja päike tõuseb” suuri näitlejatöid kahjuks ei sündinud.
Rakvere teatri laval joovad „kadunud põlvkonna” tegelased Pariisi kohvikutes pernood ja šampanjat. Mängitakse Hemingway romaani „Ja päike tõuseb”.
Rakvere teatri mängukava jaoks mõneti ootamatu nimetuse ilmumise taga võib kahtlustada noore lavastaja Jaanika Juhansoni tahet teha midagi talle südamelähedast, millele teater on riski võttes vastu tulnud.
Noore ja suhteliselt väheste kogemustega lavastusrühma tööna valminud „Ja päike tõuseb” üllatas oma vormi lõpetatuse poolest. Väikese lava tagasihoidlikus ruumis sai loodud mitte ainult Pariisi kohvikute, ärklikorruste ja Pamplona härjavõitluste koht, vaid ka sinna juurde kuuluv kultuuriline atmosfäär. Ökonoomselt ja samas piisavalt.
Näitemängu karakteritega on lugu keerulisem. Siin oli huvitavat vähem. Romaani pea- ja minategelase Jake Barnesi oli Erni Kask mänginud väga sümpaatseks nooreks härrasmeheks, kel on siiski mingid hingehädad. Suhe teise peategelase Brett Ashleyga (Silja Miks) ei olnud klaar, armastusest ja armukadedusest võis saada vaid aimu. Üldse, kõik armumised ja armastused jäid kuidagi kaugeks. Paremini tulid välja pummeldamised, mis mängiti ette sellises löövas postsovetliku alkoholirealismi laadis, milles oli asjalikku koomikat.
Rakverre kogunenud noorte vägi pääses popi ainesega dramatiseeringus tänuväärsel kombel lavale, kuid mingit suurt näitlejaläbilööki kahjuks ei sündinud. Punktiirselt napis rollimaterjalis ei saa süüdistada ka dramatiseerijat Urmas Lennukit, teatri jaoks tänamatult on asi juba Hemingwayl nii kirjas.
Ja olgugi Hemingway tegelaste inimkäsitlus Rakveres pinnapealne, lavastuse kogupildist paistab igatsus Pariisi boheemluse järele. Sealsest ebatäiuslikkusest hoolimata.
„Ja päike tõuseb”
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Osades: Erni Kask, Silja Miks, Peeter Rästas, Margus Grosnõi jt
13. märtsist Rakvere teatris
 |
  |
 |
