Rakvere pürib erootikapealinnaks

 Rakveres ei näi headest ideedest puudu tulevat. Siin toimus punkfestival, vähemalt kord kuus on põhjust teatrisse minna, linna sisse sõites tervitab teid Tauno Kangro tehtud pronksist hiidelukas. Nüüd rabab Rakvere erootikanäitusega.

Virumaa Muuseumide siht­asutuse juhataja Ants Leemets näib armastavat radikaalseid ettevõtmisi, mis muudavad muuseumid kui laod interaktiivseteks tegevuskohtadeks. Teades Teet Veispaku seotust Rakvere ja Karepaga ja tema huvide valdkonda, tegigi Leemets talle ettepaneku korraldada mingi näitus. No millest muust kui seksuaalsusest, soolistest sättumustest ja erootikast. Kuraatori enda sõnul huvitab teda teemaga seotud laiem ring: „Inimene kui erootiliste tunnete objekt, tema ilu, seksuaalne kütkestavus ning inimese seksuaalsuhted, mis võivad olla kujutatud romantilise, naturaalse, groteskse või mõne muu alatooniga.”

Täie rauaga

Erootika on meie kunstis vaieldamatult etendanud olulist rolli. Nõukogude ajal oli see lausa tabu, kuid kunstnikud kompasid lubatava-keelatava habrast piiri. Näitusel kuuluvad klassikasse Tõnis Vindi ja Ado Lille, aga muidugi ka Lembit Sarapuu oma­aegsed tööd. Tol ajal oli erootika vihjeline – seda selleks, et tsensuurist läbi saada. Juba vana Sigmund Freud võrdles unenägude sümboleid tegeliku sõnumiga, mida kirjanik peab ridade vahele peitma. Nimelt töötab tema arvates tsensuur ka unenägudes ja seepärast tuleb kasutusele võtta sümbolid. Kõik piklikud esemed nagu vihmavarjud, kõiksugu tokid, pumbad jms tähistavad fallost, õõnsad esemed nagu kannud, ahjud, tunnelid omakorda naise suguorganit.

Nüüd võib muidugi panna täie rauaga. Enam pole välist tsensuuri, kõik sõltub inimese taluvuse piirist. Ausalt öeldes küllastusin ma näitust vaadates nendest peenistest, olgu siis vihjeliselt või lausa pornograafia kujul. Erootika võlu on just varjatus, pooleldi avatus. Mingit lauspornot olen muidugi paar korda vaadanud, kuid sellest piisas mulle küll. Ma saan Jaan Toomiku valulisest ekspressionismist kuidagi aru, kuid miks need suured peenised, onaneerimised ja muu säärane? Pedaali vajutab ka Raul Rajangu oma nekrofiilse installatsiooniga. Meenub, et kunagi olnud ta hauakaevaja.

Näitus on hästi kureeritud ja kujundatud. Hõlmatud on kõikvõimalikud seksuaalsusega seotud teemad – ei puudu ka homoteemad ega nükked Eesti elule. Kuidas saakski sellist näitust teha ilma Simson Seakülata, kes nüüd on lausa von Seakyliks hakanud. Tema peenistest üles ehitatud vabadusrist mulle aga küll meeldis – sellise rahvusliku ornamendiga kaunistatud risti võikski püsti panna.

Erootiline ja pornograafiliste sugemetega kunst asendab minu meelest kunagist avangardi, kus impressionism või kubism rabas publikut. Nüüd pole enam millegi uuega üllatada, jääb vaid üle rabada publikut ja meediat seksuaalse või poliitilise terrorismiga. Kahjuks ei näinud ma näitusel silti „Soovitatav vaadata koos vanemate või õpetajaga”.

„Elu 69”

Näitusel: Simson von Seakyl, Maarit Murka, Paul ja Anna-Daniela Rodgers, Jüri Oja­ver, Jaan Paavle, Jaan Toomik, Raul Rajangu, Liina Siib, Leonhard La­pin, Lembit Sarapuu, Tõnis Vint jt