Raivo E. Tamm rõhutab naise võlu

Olgu Doug Wrighti näitemäng pealegi Tony auhindadega pärjatud, midagi suurt ja dramaatilist jääb tekstis puudu, et laval päris draama sünniks. Prominentse Berliini transvestiidi Charlotte von Mahlsdorfi elulugu jookseb ludinal vaatajate silme eest läbi, ent väljakuulutatud totalitaarsuse teema ei eristu teatritükis mitte millegi poolest. Surma palge ees seismine, reetmine ja võitlus oma identiteedi eest kaovad ära teksti, mis on kui stand-up-sõu sket‰id.

Doug Wrighti saamatusest räägib seegi, et ta on iseennast näitemängu tegelaste hulka kirjutanud, väljendamaks omaenda kõhklusi-kahtlusi, mis Charlotte’i vastuoluline isiksus talle tõi. Ent edevuse rahuldamise asemel oleks tulnud publik kõhklema ja kahtlema panna – pakub ju kuulsa transvestiidi elu järelemõtlemisainet küllaga.

Jutustav teater

Raivo E. Tamme Doug Wrighti mängimisele pole midagi ette heita, ta mängib näitekirjanikku sama huvitavalt nagu ülejäänud enam kui kolmekümmet rolli, mis Endla laval näitleja kiire ümberkehastumise järel publiku ette kerkivad. Üleminekud on kiired, ent sujuvad. Tegu on huvitava jutustava teatriga, kus vale näitlejapsüühika karakteripendeldus pakub ilmselget jälgimise mõnu. Olgu need Hitleri ajastu natsid või “demokraatliku” Saksamaa Stasi tegelased, dialoog jookseb ladusalt, olgu pealegi esitajaks vaid üks näitleja.

Ka peategelase Charlotte von Mahlsdorfi kehastamisega saab näitleja hästi hakkama. Pole siin mingeid homoseksuaali mängimise stampe ja ka karikeerimisega on leitud see õige Ļanriline noatera, millel näitleja vapralt tüki algusest lõpuni kõnnib. Vaataja jääb isegi uskuma, et Mahlsdorf on šarmantne ja kindlaid väärtusi kandev isiksus. Ent see inimene ei teki seekord teatrisse kuidagi suurelt ja oluliselt. Roll ei pane kaasa elama, ehk küll mõistusega kogeb publik, et dramaatilisi hetki oli esitatud eluloos küllaga.

Miks kirjutas Doug Wright monotüki? Et pakkuda head materjali ühele meesnäitlejale, kes siis oma lahedat sõnumit saaks teatrisaalides väheste kuludega etendada. Ent nii ei mahu glamuurne subkultuur – kabareelaulud ja diktatuuri hambusse jäänud homode vabadusarmastus – oma sädelusega lavale.

Lavastus järgib liigselt näitemängu vaimu. Tüki tugevad pooled pääsevad küll esile, kuid seesama kehtib ka nõrkuste kohta. Neid ei püütagi siluda või peita.

Ja Raivo E. Tamme töös võib näha metsikut pingutust, kus on isegi saksa keele hääldamisega vaeva nähtud ja silmatorkavaid apse oli vaid üks. “Ma olen ise-enda naine” on sulaselge meisterlikkuse avaldus, kus sõnum jääb lahjaks, ja seda mitte tegijate süül.