Rahvarõivaste evolutsioon

Haapsalu rätik on traditsiooniliselt 100 x 100 kuni 150 x 150 sentimeetri suurune ning nii peen, et selle saab naisterahva sõrmusest läbi tõmmata.

Tänapäeval palestiinlaste liidri Yasser Arafati poolt kuulsaks kantud rätikut kandes ei ole moodsal ajal enam hirmu, et äkki peetakse terroristiks.

Setu ehtekomplekti raskusrekordiks peetakse kuut kilo. Kui tüdruk oli juba mõrsjaeas, hakkas ta kandma paljusid eriilmeliste ripatsitega kette, aga sõle sai setu naine alles siis, kui mehele läks, ning kandis suurt kuhiksõlge seni, kuni tal sündis esimene lapselaps. Vanad naised sõlge ei kandnud.

Needitud aksessuaaride kandmise populaarsuse juured on raskema roki ja pungi subkultuuri kapsaaias. Inspiratsioon nende kasutuselevõtuks tuli romantilis-süngest keskajast.

Kuni 9. sajandini olid pastlad ühed põlisemad ja armastatumad jalanõud.

Tuhat aastat hiljem leiab vaevu mõne inimese, kellel poleks ühtegi paari tenniseid.

Vanasti öeldi, et kübar on mehe au, mees hoidis seda kogu aeg peas ning Saaremaa kübarad olid nii kõvad, et neile võis peale istuda.

Nokkmütsil on aga popkultuuri kontekstis pigem au osutada kandja “tümaka”-lembusele ja/või liikluskäitumise puudulikkusele.

Kihnu kampsuni ehk troi kaelusesse ja varrukaotstesse lisatud punasel arvati olevat maagiline haigusi ja kurje jõude tõrjuv toime.

Horisontaaltriip pidavat paksuks tegema, aga nähtavasti on Sipsiku-armastus eestlase veres tugevam kui edevus.

Villast rahvariideseelikut kanti aasta ringi, sest talvel hoidis ta sooja ning suvel peletas palavuse eemale.

Tänapäeva tavalisima püksirihmaga vaevalt keegi voodisse läheb, aga vähemalt on see odav ja hoiab püksid jalas.

Nüüd on kodumaised triibud asendunud Šotimaalt laenatud ruutudega. Sooja see seelik ka ilmselt enam eriti ei hoia.