Rahutud eestlased küsivad Rootsis, miks me oleme õnnetud

25. novembrini näeb Rootsis Kalmari kunstimuuseumis eesti nüüdiskunsti. Näitusel on esindatud Merike Estna, Marta Kisand, Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper, Maksim Surin ja Jaan Toomik.

Miks me oleme õnnetud oma asisuses ja asjasuses? Miks meil on nii palju asju, aga nii palju on puudu? Ja mis on puudu? Keegi ei tea, aga kõik tunnevad. Midagi on valesti, aga see ei tähenda, et lootust pole. Kui on lootus, siis on ka usk. Ja kui on usk, siis on...

Prantsuse sotsioloogi Henri Lefebvre’i käsitluses moodsa ühiskonna ja indiviidi võõrandumisest on kõrgklass teadlik oma võimupositsioonist ning töölisklass oma allutatusest ja kitsikusest, kuid üha kasvava keskklassi teadvus on kui uinunud olekus. Materiaalne heaolu ning teatav ühiskondlik positsioon (s.t võim) loob illusiooni turvalisusest.

Eesti näitus on ülimalt eneseteadlik ja kriitiline, võõrandumist käsitlev. Kasutades Lefebvre’i kõnepruuki: näitus on vasak-intelligentidele ja töölisklassile iseloomuliku eneseteadvusega, teravalt sotsiaalkriitiline ja isiksusekeskne. Kõik eesti kunstnike tööd sel näitusel on teatava depressiivse, ängistatud alatooniga. See-eest lootust ja usku uskumise võimalikkusesse õhkub mitmest, eriti Toomiku ja Semperi tööst.

Lootusrikas masendus

Lefebvre’i arvates pole argielu võimalik süstematiseerida. Selleks et argisest rääkida, tuleb seda nihestada, tuleb argine muuta millekski, mis ta ei ole. Argielu, kodusus ja pereelu on aineseks Toomiku, Mäetamme, Kisandi, aga ka Semperi töödele. Katkend argisest saab teosena eksponeerides üldistava jõu ning viitab omakorda tagasi (või edasi?) argisuse tegelikkusele ilma selle isesust ja olemust paljastamata, sellele pelgalt viidates.

Eestlaste näitus on kolmas osa Baltimaade nüüdisaegsele kunstile pühendatud seeriast. Varem on samas näidatud läti ja leedu kõige uuemat kunsti. Näituse kuraatori, noore kunstiteoreetiku ja -kriitiku Martin Schibli sõnul pidid esindatud olema nii noored kui ka juba tunnustatud kunstnikud.

Kuraatori sõnul on Baltikumi näitusteseeria eesmärgiks taasluua tugevamaid sidemeid Läänemere idakaldaga. Veel kuni Teise maailmasõjani olid Kalmaril tihedad kultuurisuhted nii Eesti kui ka Lätiga. Pärast sõda kahanesid sidemed pea olematuks, sest poliitiline neutraliteet ei lubanud kritiseerida Nõukogude Liitu ega võimaldanud läbi käia seal elavate inimestega. Nüüdisaegse kunsti kaudu on Schibli sõnul võimalik taastekitada huvi naaberkultuuride vastu.

Semperilt näidatakse Kalmaris videot “Uks”, mis kujutab irvakil ust ja selle taga poolaimatavat pahaendelist tegevust. Toomikult on valitud kolm uuemat videot “Armulaud”, “Maiu” ja “Hare Christmas”. Mäetamm pani seinale kolm ekraani, millel kujutatakse piinlemist, purskuvat verd ning joonistatud kaastundlikke ja ebamugavalt võhiklikke pealtvaatajaid. Estnalt on valitud suur komplekt tarbimiskultuurikriitilisi kollaaÏe. Surini ja Estna video “Jumala loomaaed on kirju ehk sõda ja rahu” leiab kaasmõtlejaid tänapäevaste ilu- ja kangelasideaalide kriitikute hulgast. Kisandi õhuline ja skulpturaalne patjade installatsioon viitab kodususe ihale ja samal ajal selle iha näivusele.