Ragne Mandri: tehke rohkem filme!
Tundub, et üks pisikene Eesti jääb nende kõigi jaoks natuke väikeseks. Ragne siiski üleproduktsiooni ei karda. “Konkurents loomulikult suureneb, mis on iseenesest ju hea. Paraku on päris palju neid, kes lihtsalt arvavad, et filmindust õppida on äge, ega anna endale aru, mida see endast kujutab. Kui palju pühendumist see eeldab.”
Ragne ise jõudis äratundmisele gümnaasiumis, kui avastas, et ka Eestis saab filmitegemist õppida, ning osales filmi “Sigade revolutsioon” massistseenides. Tüdruk sai aru, mida teha tahab, ja uskuge mind – on siiani endas päris kindel.
Idee tuleb iseenesest
Alustuseks uurin lähemalt filmitegemise kohta. Millest kõik alguse saab?
“Idee jõuab mingit teed pidi ise minu juurde.” 2006. aastal valmis Ragnel tema teine lühimängufilm “Annaliisa”, mis puudutab ka praegu väga aktuaalset sõjateemat. “See stsenaarium valmis kuidagi hetkega, olukorrast lähtuvalt. Nägin telerist sõjakaadreid, samal ajal kõõlusin Lasnamäe üheksanda korruse aknal, vaatasin taamal paistvat merd ja möödavilksatavaid autotulesid. Mingi terviklik pilt tekkis peas. Selline kapseldumine, et kuskil käib sõda ja mina olen siin.”
Et heast ideest saaks film, peab leidma enda kõrvale inimesed, kes aitavad selle realiseerida. Stsenaariumi võib kirjutada ise või koostöös stsenaristiga. Siis tulevad mängu kunstnikud, operaatorid, assistendid, näitlejad, produtsendid ja teised, kellega koos korraldatakse võtted. Ragne sõnul võibki just järgmine samm, pildi- ja helimontaazˇ, osutuda raskeimaks. “Kui on hea materjal, siis võib filmi kokku panna nii mitmel moel. Kohmakas montaaž võib kogu filmi ära rikkuda.”
Ragnel on plaan oma lõputöö esitada jaanuaris. Miks lõpetas sel kevadel tervest nende kursusest vaid viis inimest? Põhjusi on mitu. Kuid üheks mõjutajaks võib pidada seda, et 2004. aastal õpinguid alustanud küllaltki suure kursuse tudengid olid juba siis kõik väga erinevates kohtades tööl ja üksmeelset kursust ei tekkinud.
“Ainult neli inimest tulid otse keskkoolist ja meie kursus on vanuseliselt ka hästi erinev. Paljud tulid juba kogemustega, olid varem töötanud televisioonis või teinud filme.”
Kui nemad alustasid, asus filmi õppetool veel Laial tänaval ja kooli nimeks oli Tallinna pedagoogikaülikool. “Praegune BFM on tunduvalt organiseeritum. Noorematel kursustel on kursusesiseselt võimalik filmigruppe moodustada – lavastajad, operaatorid, helirezˇissöörid, produtsendid ja monteerijad. Õpe on süvendatum. Meie olime iseenda produtsendid, toitlustajad, helimehed ja monteerijad – pidime ennast rohkem ise maksma panema. Leiutasime jalgratast. Selle võrra saime ehk rohkem karastust. Siiski on need praegu tekkinud meeskonnad hästi inspireerivad. Motivatsioon ja tase tõusevad kindlasti.”
Kool annab Ragne sõnul peamiselt just mõtteviisi. “Oskad elus rohkem märgata.”
Moraali ei loe
Oma lõputööst Ragne väga palju rääkida ei taha. “Head filmi ei saa niimoodi lühidalt kokku võtta,” teab ta kindlalt öelda. Filmi tööpealkirjaga “Väike puust linn” tegemiseks sai ta inspiratsiooni Undi novelli “Elu võimalikkusest kosmoses” lugedes.
“Sealt jäid kõlama mingid karakterid ja meeleolud, mis mind tagant tõukasid. Undi nõretav filosoofist kangelane on mulle juba pikemat aega huvi pakkunud, Unt suutis mind motiveerida teda uurima, ja just naise pilgu läbi.” “Seal peaksid tööle hakkama nii paljud detailid, mida sõnadega edasi anda ei saa.”
Sain siiski teada, et film räägib Tartu noorte suhtekolmnurgast. Teemasid leiab Ragne sageli just iseenda elust. “Sellesse filmi on peidetud palju minu ja mu sõpradega seotud teemasid, šovinism ja enesehaletsus näiteks.” “Filmis on üks kloun,” lubab Ragne, näol mingi seletamatult kaval ilme. Logistiliselt on tegemist Ragne seni kõige keerulisema filmiga. “Võttekohti oli väga palju ja ekstreemseid olukordi tuli ette küll ja küll.”
Näitlejatest mängivad filmis paljud noored, alles õppivad talendid. Peaosades on Vallo Toomla ja Loore Martma. Veel mängivad Marko Leht, Lauri Kaldoja ning episoodiliselt ka “päris” näitlejad Külliki Saldre ja Jaan Willem Sibul. Ühe vallatu rolli teeb ka tema juhendaja Andres Maimik. Ragne sõnul on film mõeldud just temavanustele noortele.
“Ma ei oska öelda, mida vaatajad sellest täpselt saama peaksid. Ma tahan, et minu lugu jõuaks nendeni. Paneks mõtlema. Mille üle täpsemalt, sõltub juba iga inimese enda kogemustest. Kõigil tekivad alati omad seosed. Moraliseerivad lood mulle igatahes ei meeldi.”
Eesti filmi taasloomine
Tahan veel teada, kuhu liigub Eesti film ühe noore tegija meelest. Ragne on veendunud, et kui pärast iseseisvumist oli olukord küllaltki halb, siis praegu toimub mingi “tagasironimine”. “Mulle tundub, et hakkab looma.”
Suurimaks probleemiks peab ta just inimeste suhtumist. “Meil tehakse ju vähe filme ja need üksikud saavad nii palju kriitikat. Eesti inimene teeb kõik juba enne filmi vaatamist maatasa. Selline mõttetu ilkumine käib kogu aeg. Mulle meeldib, et tehakse.
Vanematest tegijatest hindan kõrgelt näiteks Sulev Keedust ja Ilmar Raagi. Tundub, et nemadki on hingega asja juures.” Noorte puhul jääb ainult küsimus, kas nad suudavad endalt maha raputada tudengite suhteliselt halva maine.
““Tudengifilm” on saanud teatud mõttes sõimusõnaks ja sellest on kahju. Kooliaeg ongi ju arenemise ja katsetamise aeg. Millegipärast võtavad paljud tudengid asja hirmtõsiselt ja püüavad teha midagi väga deep’i. Võib-olla tuntaksegi mingit sotsiaalset survet end kohe tõestada.”
Tähtsaim on tahe
Kooli lõpp Ragnet ei hirmuta. “Meie filmitegijate ringkond on nii väike ja koolist saab endale palju tutvusi, seega seda nii-öelda üksijäämise hirmu mul küll ei ole.” Pigem on tal enda sõnul hirm, et ta ei jõua kõiki oma ideid realiseerida. Oma valikutes on ta õnneks väga kindel.
Kui palun meie kohtumise lõpus Ragnel hästi suurelt unistada ja rääkida, kuhu ta ükskord välja tahab jõuda, on ta minu küsimuse peale selgelt pettunud.
“Kui kunagi mõni Eesti filmitegija võidab näiteks Cannes’is või saab Oscari, siis on ju super. Aga inimesed võiksid vähem rääkida, mida nad saavutada tahavad, ja lihtsalt rohkem tegutseda. Tehke rohkem filme!” kõlab ühe noore filmitegija üleskutse.
