RAAMATUKATKEND: Reet Hiiemäe "Kaitsemaagia Eesti rahvausundis"

Kaitsemaagia on maagiliste tegevuste üks vanimaid vorme ja ka tänapäeval pole selle kasutamine kuhugi kadunud, kuigi nüüd tehakse vastavaid toiminguid vähem teadvustatult ega osata neid tihti enam seostada arhailise, maagilisest mõtlemisest kantud maailmaga. Kui paljud meist on üldse kunagi mõelnud, kust on pärit näiteks tava sülitada ebaõnne vältimiseks kolm korda üle vasaku õla või harjumus soovida aevastavale inimesele “terviseks”? Kui paljud meist teavad, et pruudiloori kandmine pulmas või ilutulestik aastavahetusel olid samuti algselt kaitsemaagiaga seotud? Kas lihtsalt traditsioonist või isiklikest uskumustest lähtuvalt hoitakse jätkuvalt autos õnnetuse eest kaitsvaid amulette, võetakse reisile või eksamile kaasa õnnetoovaid esemeid, riputatakse hobuseraud maja ukse kohale jne. Võetakse ette ka rohkem pühendumust nõudvaid, rituaali mõõtu toiminguid, nagu seda on pööripäeval tubade suitsutamine kadakatega või uue ehitise nurgakivi alla hõbemündi panemine. Kõigil neil kommetel on oma iidsed juured, mis ulatuvad sageli kaugetesse paganlusaegadesse.

Tõsiasja, et meie tehnikaajastul suudab paralleelselt ratsionaalsusega püsida tubli annus esivanematele omast maagilist mõtlemist, kinnitab ka üks 2010. aastal tehtud statistiline uuring. Nimelt selgus, et 39 protsenti eestlastest nõustus väitega, et teatud maagiliste toimingute või rituaalidega on võimalik mõjutada sündmuste käiku ja teisi inimesi, 58 protsenti oli päri, et teatud märgid ja ended võivad elu pöördelisi sündmusi ennustada. Veerand vastanuist kinnitasid, et neil on talisman või muu tähenduslik ese, mis neid kaitseb (Altnurme 2011).

Just sellistest vanematest ja tänini säilinud kaitsemaagilistest tavadest ning nende taustast räägibki käesolev raamat. Samas ei propageeri see usundilist mõtteviisi juurde tagasipöördumist, vaid jätab võimalikult objektiivselt eesti pärimustekstides leiduvat ainest kirjeldades ja autentseid alliktekste pakkudes lugejale täieliku valikuvabaduse.

Seega sobib teos nii neile, kes peavad kaitsemaagia toimimist võimalikuks, kui ka neile, kes sellesse ei usu. Viimastele pakub ta lihtsalt võimalust silmaringi laiendada ja uusi teadmisi vana rahvausu kohta. Kahju ei tee ka mõne kirjeldatud võtte kas uudishimust või katsetamislustist järeleproovimine. Lugejad, kes usuvad kaitsemaagia reaalsesse toimimisse, on teatud mõttes aga veel paremas olukorras, kuna neid võib see teinekord tõesti aidata. Teadmine ja usk, et mingi võte on teatud olukordades inimesi aidanud, oli pärimusühiskonnas psühholoogiliselt väga tõhus ja muutis kaitsemaagia inimese jaoks tajutavalt tulemuslikuks. Need usundilised ja psühholoogilised baasmehhanismid pole muutunud ka tänapäeval.

Raamatu materjal on jagatud teemade kaupa, millest igaühe alguses on kokkuvõtlik selgitav tutvustus ja seejärel valik haakuvaid pärimustekste. Fotode juures on märgitud originaalülesvõtete allikas (välja arvatud juhtudel, kui foto on pärit autori isiklikust arhiivist). Mingi konkreetse huvipakkuva nähtuse või kombe kohta aitab teavet üles leida raamatu lõpus asuv teemaregister.
Kuna valdkond on lai ja alliktekstid äärmiselt mitmekesised, on materjal esitatud valikuliselt ning kasutatud liigitus tinglik, samuti esineb mõningaid kattumisi erinevate rubriikide lõikes. Kuna kaitsemaagia praktiseerijate esmane eesmärk ei olnud hästi süstematiseeritava materjali loomine, vaid enda kaitsmine, siis ma ei üritanudki luua ranget liigitussüsteemi, vaid anda lihtsalt ülevaatlik pilt eesti pärimuses kajastuvast maailmanägemisest, ajastuomastest ja ajatutest hirmudest ning leidlikkusest ja vitaalsusest, millega üritati tagada enda ja oma lähedaste heaolu ning õnn.

Suitsutamine ja põletamine

Suitsutamine kui halva mõju ennetamise või peatamise rituaalne moodus on igivana ning leidnud kasutust ka mitmetes kiriklikes kombetäitmistes. Kaitsemaagilistel eesmärkidel võidi suitsutada nii ruume, majapidamisesemeid, kalapüügiriistu kui ka inimesi. Karja kaitsenõiduse juurde kuulusid kariloomade suitsutamine ja läbi tule ajamine karja väljalaskmisel.

Väga levinud oli pärimusteadete järgi suitsutamine kaetamise ja kurja silma võimaliku mõju ärahoidmiseks. Eriti tõhus oli töödelda arvatavat mõjualust just läve alt võetud tolmu ja prügi põletamisel tekkiva suitsu või tuhaga – tavalisest suurema väe andis antud juhul see, et üle läve olid käinud paljud inimesed ja sümboolses mõttes sinna oma jõu jätnud. Sarnasest põhimõttest lähtuti halva kuulsusega või tundmatute inimeste külaskäigu korral. Kuna arvati, et inimese jälg sisaldas inimese enda omadusi ja väge, kõrvaldati selle hävitamisega (näiteks ärapõletamisega) ülekandemaagia teel ka jälje omaniku kahjustav mõju. Nõidade tuleriidal põletamise eesmärgiks oli samuti nende kurjuse ja pahatahtlikkuse hävitava väe täielik kaotamine.

Tule puhastav mõju on rahvausundis üle kandunud ka tuhale ja sütele.

Pruutpaar peab läbi tule sõitma
Kui pruutpaar kirikust koju sõidab, siis teevad kodused inimesed oma maa peale õlgedest tule tee peale ette ja pruutpaar sõidab läbi tule, siis ei hakka neile nõidus külge.
ERA II 129, 151/2 (14) < Märjamaa khk (1934–1936)

Põletamine kurja sõna vastu
Kui kalja tehakse, siis põletakse kann enne tulega üle, et kuri sõna viga ei teeks.
E 22121 (6) < Tõstamaa khk (1896)

Jürituli koduloomade kaitseks
Jüripäeva hommikul tehti jürituli metsa ja aeti kõik loomad sealt läbi. Tuli oli muidugi pahnast ja kadakaist, sest suure tulle loom ei lähe. Jürituli hoidis loomi kõige kurja eest, nagu ussi nõelamise, välgu, haiguse ja tõbede eest eeloleval suvel.
Jürituld teinud Kiidika Ullaste peremees alles hiljaaegu. Jürituld tehti salajas. Keegi ei tohtinud sellest teada, vähemalt ei tohtinud tuletegija sellest enne tuletegemist kellegile rääkida.
E 52565 < Lääne-Nigula khk (1921)

Ristteel põletamine
Nõiduse kartuse tujul on praegu veel inimeste juures pruugiks võera inimeste jälgedesse, kes niisuguste ebausklikkude majasse juhtuvad, tulist tuhka külvata. Jäeb võera inimese küllest mõni tühi asi maha, kas üks nõel, villatükk ehk riideräbal, siis on varsti nõidust karta, mis muud, kui tarvis risttee peal ära põletada, mis võerast maha jäenud. Olen ise oma silmaga näinud, kuidas üks naine suure raske saju ajal ennast ristteel vaevas, sest märjad haod ei tahtnud põlema hakata.
H III 3, 89 (9) < Jüri khk (1889)

Suitsutamine kaitseb kariloomi
Jõulus võtab perenaine linase riide nartsu, sütitab põlema ja pistab iga lehma nina ette suitseva nartsu. Siis ei ole lehmadel suvel õnnetust karta ega kipu hundid lehmade kallale.
E 8° 6, 31 (131) < Nõo khk (1929–1931)

Kanapoegade suitsutamine
Kanapojad naine pani auduma. Tõi pojad lagedale, pani ühe kartulikorvi sisse, riide üle. Kana tõises kaenlas, pojakorv tõises, siis läks kanakorviga sinna küöki [püstkotta], tegi tule maha, pani kaitusrohtu sinna tulle ja siis pidas selle kanapojakorvi tule pääl ja laskis suitsu, siis ei sõnata jälle kana.
ERA II 37, 531/2 (12) < Jõhvi khk (1931)

Rituaalne lärm ja pillimäng

Rituaalse lärmiga loodeti kahjustavad olendid ohutus kauguses hoida. Seetõttu on profülaktiline lärmitekitamine kuulunud mitmete aastaringi sõlmpunktide juurde. Nii on kaasaegsete aastavahetuse-aegsete püssipaugutamiste ja saluutide pärimuslikuks taustaks püüd lärmi ja valgusega deemoneid ja muid negatiivseid jõude peletada. Samamoodi aitasid halba eemal hoida pruutpaari vedava hobuse kaelas kõlisevad pulmakellad, mis on uuemal ajal asendunud autosignaalide ja sõiduki taha seotavate kolisevate konservikarpidega.

Metallist karjakellal oli lisaks praktilisele otstarbele loom kergemini üles leida, ka maagiline kaitsetähendus, mille andis metalli ja tekitatava lärmi koosmõju.

Eesti usundis alles viimastel aastakümnetel juurduv komme ärasõnamise vältimiseks vastu puust eset koputada või seda puudutada on tuntud paljudes kultuurides. Algselt on siin ohtu neutraliseeriva mõju tagajaks peetud tõenäoliselt kasvavas puus peituvat elujõudu, mis arvati üle kanduvat ka puidust esemetele ja selle kaudu inimesele. Juba koputamisel tekitatav lärm ise oli tõrjemaagiline ja arvu kolm kasutamine tugevdas rituaali veelgi. Nii võib ka tänapäevases linlikus kontekstis vahel näha, kuidas inimesed, kes on kogemata välja öelnud midagi halvaendelist, koputavad kiiresti kolm korda vastu puud või puidust eset.

Kahjustavaid olendeid aitas tõrjuda ja muid keerulisi olukordi leevendada pillimäng. Arvati, et pillimängimine kaitseb mängijat nii kuradi kui ka katku eest. Setudelt on pärit uskumus, et kui raskelt haige juures kannelt mängida, jääb haige ellu ja kui seda pilli surnu juures mängida, ei sure majast rohkem inimesi (Loorits 1949: 71). Selle taustaks on ühelt poolt assotsiatsioon kirikumuusikaga ja selles peituva jumaliku kaitseväega, teisalt aga laiem usk valjude helide halba peletavasse mõjusse.
Kuid oli ka aegu, mil kehtis üldine vaikusenõue (mürarikaste tööde ja kolistamise keeld vaiksel nädalal, Lõuna-Eestis jüripäeval), põhjuseks näiteks püüd analoogiamaagiast lähtuvalt kaitsta kodu äikese eest. Samuti pidi müratekitavatest töödest hoiduma hingedeajal või siis, kui majas keegi suri, sest see oleks võinud hingi või lahkunut häirida.

Püssilaskmine kolimisel
Kui üts perremees vastse maea lähhab, siis ei pea ta mitte ussaea värretest [väravatest] sisse minema enne, kui ta püssipauku on lasknud. Nisammute peab ta ka püssipauku laudas laskma, enne kui ta oma kraami sisse paneb. Kui tema seda ei tee, siis peab talle nõidmise häda saama.
EKS 4º 4, 293 (5)

Püssilaskmine peletab halva
Vana-aasta õhtul kell kaksteist lastud püssi, et kõik paha majast eemale lasta.
E, StK 24, 102 (12) < Pühalepa khk (1924)

Püssilaskmine kohutab hundid
Jüripäval homiku vara tegid karjadsed ja ka peremehed jürituld, kus juures ka püssi lasti ja õisatud sai, sest se pidi hundid kaugele ära kohutama.
Jüripäval ei tohtinud ükski ühte puud raiuda ega leigada, siis raissada mets palju loomi ära, ka said jüritule puud teisel päval ennemene valmis raiutud, jüripäval ei tehtud ka kuskil pool tööd, tema oli püha metsa jumalale.
EKS 4º 5, 344 (10) < Karja (1888)

Pillimees hundiaugus
Ennevanasti olnud palju hunte ja karusid, kes teinud rahvale kahju. Nende püünisteks kaevatud maa sisse augud, kaetud päält okstega, augu peale riputatud liha söödaks. Kord tulnud küla pillimees sooja peaga ja kukkunud auku, kus juba üks hunt ees. Surmahädas hakanud mees pilli puhuma, hunt jäänud kohe vait. Kui aga mäng lõppes, tahtnud hunt kallale tulla. Teised pulmalised tulnud ja kuulnud pillimängu ja hundi ulumist maa alt. Mehele visatud suur okslik puu auku, kuid mees ei saanud ronida, sest [hunt] tahtis kallale tulla, kui ta enam ei mänginud. Siis pandud mehele nöör ümber keha ja vinnatud august välja, kuna mees mänginud kogu aja pilli hundile meelituseks.
E 64359/61 (23) < Jõelähtme khk (1929)

Igapäevarituaalid

On terve rida analoogial ja kontrastmaagial põhinevaid lihtsaid igapäevarituaale, mille eesmärgiks on valdavalt inimese või kodu kaitsmine ja mida sageli tänapäevalgi vähem või rohkem teadvustatult kasutatakse. Kohati usutakse veel tänini, et sõbrad või armunud saavad end kaitsta tüllimineku eest, kui kogemata varba peale astumine teisele tagasi teha või jälgida, et möödutaks teele jäävast postist samalt poolt. Esimesel juhul on eesmärgiks varbale astumisega ülekantud väe tasakaalustamine, teisel juhul analoogiamaagia – nii nagu inimesi lahutab post, võib neid lahutada ka tüli või muu õnnetus. Samuti jälgitakse, et ei jäetaks läve peal hüvasti, kuigi selle algset põhjendust, et lävi on teispoolsuse ehk surma sümbol ja eri maailmu lahutava piiri analoog, enamasti ei mäletata. Paljud usuvad nüüdki, et parema jalaga hommikul voodist tõusmine või teekonna alustamine tagab päeva või reisi õnnestumise ja nad väldivad teadlikult n-ö vale jalaga esimese sammu astumist.

Pärimustekstides ei soovitata pärast päikeseloojangut põrandat pühkida ega pühkmeid välja visata, kuna nii satuksid need pimeduses liikvel olevate deemonlike olendite meelevalda ja sellega seataks ohtu pere- ja majaõnn. Rahakotist ei tohtinud kunagi kogu raha välja anda või kui see oli tõesti vältimatu, tuli kukrusse kas või sülitada, et poleks karta saabuvat kitsikust. Samal põhjusel ei pühitud jahu- ja viljavakkasid kunagi päris puhtaks.

Tähelepanu pöörati ka nädalapäevale. Nii välditi ebaõnnestumiste vältimiseks tähtsamate tööde alustamist reedel, kuid ka esmaspäeval ja kolmapäeval, kuna neid peeti õnnetuteks päevadeks.
Sellised igapäevarituaalid andsid inimestele kindlustunde, et nad on toiminud õigesti ja seega ei saa neid miski ohustada. Kui siiski mingi äpardus juhtus, oli hõlpus sellele seletust leida – ikka tuli meelde mõni väiksem või suurem rituaal, mis oli vajalikus kohas tegemata jäänud.

Voodist välja parema jalaga
Hommikul ärgates peab kindlasti parema jalaga voodist väljuma, vastasel korral läheb räbalasti.
E 76828/9 (5) < Pärnu (1931)

Nõuded riidesse panemisel
Kui hommikul hakkasid riidesse panema, siis pidid ikka parem käsi enne käisesse panema ja parem jalg enne kinni panema ja õhtul jällegi vastupidi, vasak enne. See tähendas, et Issameie palve ütles, et hommiku ära saada meid kiusatusse ja õhtul jällegi, et päästa meid kurjast.
RKM II 148, 238 (10) < Tallinn < Rõuge khk (1962)

Pahupidi riideid ei või õigeks pöörata
Kui paned püksid või särgi pahupidi selga ja siis seda märkad ning ümber vahetad, läheb sul halvasti, kui ei vaheta, siis hästi.
RKM II 387, 20 (38) < Pärnu-Jaagupi khk (1985)

Läve peal teretamine ajab riidu
Üle uksepaku ei tohtinud teineteist teretada, ei ka jumalaga jätta, et siis lähavat riidu.
RKM II 148, 237 (8) < Tallinn < Rõuge khk (1962)

Lävel ei tohi asju ajada
Üle ukse, et üle läve ei tohi kunagi midagi anda teisele isikule, kui ei taheta temaga riidu sattuda. See arvamine on nii laialdaselt levinud, rahva teadvusesse juurdunud, et sellest peetakse kinni veel kõikjal. Võib-olla on see arvamine tekkinud viisakusreeglist: olgu sul nii palju aega, et saad üle läve astuda, kui tahad teisele midagi anda. Ka kätt teretamiseks või hüvastijätuks ei või teisele isikule anda üle ukse, s.t üle läve, et ei tekiks tüli. Kõik keskealised ja vanemad inimesed tunnevad seda kirjutamata seadust, mis on kandunud põlvest põlve.
RKM II 242, 212/3 (7) < Mulgi- või Pärnumaa (1967)

Pühkmed pühi keskpõrandale
Pühkmeid ei tohi pühkida uksest välja, vaid keskpõrandale. Põrandapesemist tuleb samuti alustada ukse juurest sissepoole, muidu pühid ja pesed toast välja kõik ea ja õnneliku.
RKM II 337, 92 (3) < Järva-Jaani khk (1978)

Külaline ei tohi istumata lahkuda
Keegi külainimene ei tohi mitte muidu külast ära minna, kui ta istunud ei ole, muidu viib ta majarahva une ära.
E 16733 (17) < Pärnu-Jaagupi khk (1895)

Rituaalne sõim

Kiitmise või sajatamise võimalik kahjulik mõju tühistati muuhulgas rituaalse sõimu abil, milles enamasti mainiti ekskremente ja genitaale. Lisaks verbaalsetele roppustele tagas kaitse paljastatud taguotsa näitamine või vähemradikaalses vormis ka salaja tagumiku sügamine.

Kiitja sõimamine kaitseb lapsi
Lastele mõjus väga ruttu sant sõna ja kuri silm. Kui kiitjale kohe vastati, kas kuuldavalt ehk salaja: “Laku perset!”, siis see võttis kurja mõju ära. Öeldi ka: “Sitta sulle suhu, soola silma, paska sulle paremasse lõuga!” Siis võis julge olla, et haigus külge ei hakka.
ERA II 129, 472 (4) < Märjamaa khk (1934–1936)

Halva silmaga kirikuõpetaja palub ennast sõimata
Vana Rikkeri (kirikuõpetaja) isa ütlend oma tiinijatele, et kui ma lauta tulen, siis sõimake mind salaja, nigu te vähe viil oskate. Ka siis, kui ma olen juba ära läind laudast. Temal olnd siuke halb silm, et iga kord kui ta laudas käind ja loomasi vaadand, jäänd loomad haiges. Kui teesed siis pärast teda salaja sõimand, kudas aga isi vähagi mõistnd, siis põle haiges jäänd. Mõnel inimesel on siuke kuri silm, kui vaatab, siis kedagi paha on. Siukest inimest vanad rahvas loomade juurde ei lasnd või tegid ja toherdasid loomade kallal enne, et kuri silm piale ei hakkaks.
ERA II 141, 387 (90) < Kolga-Jaani khk (1937)

Õnnesoovijale vastamine
Kui kalaranda mindi, siis ei tohtinud minejatele head õnne soovida, kui keegi seda tegi, siis tale kästi head ja paremat [perset] lakkuda. Õnnesoov arvati õnne hoopis ära rikkuvat.
ERA II 207, 476 (229) < Märjamaa khk (1939)

Halva silma mõju vastu
Kui kellelgi on halb silm, siis kui see teise looma või asja kiidab, peab teine kohe salaja vaatama oma jalgade vahelt ja ütlema ise: “Laku perset, mis sul mu loomadega asja!” See aitab kohe!
ERA II 127, 155 (62) < Varbla khk (1936)